Autor: Fr. Vassili Zenkovski
Näitena selle kohta, kuidas õigeusu antropoloogia erineb lääne konfessioonide omast, võib meid teenida eri konfessioonide erinev suhtumine emakeelde. Roomakatoliku maailmas on kehtestatud keeleline võrdsus, mille tõttu keel on sattunud väljaspool kiriku tegevust. Selline suhtumine keelde, muutes selle pelgalt loodusnähtuseks, kus pole kohta pühakojale, eraldab kiriku põhijõust, millega on seotud inimvaimu areng.
Midagi muud leiame protestantismist, kus emakeelele antakse täisruum, kus ei ole piiranguid omakeelsete talituste sooritamiseks, vaid protestantismi üldkäsitluse kohaselt tunnustatakse keelt lihtsalt kui “loomulikku” nähtust. millegi puudumisel olla idee keele pühitsemiseks.
Meie, õigeusklike jaoks on usk, et koos keele pühitsemisega kirikus toimub sügav tungimine kiriku hinge. Asjaolu, et meil toimuvad jumalateenistused emakeeles, seob ususfääri kõige tihedamalt rahvuslikuga.
Siin on meil vaid üks näide sellest, kui erinevad on Kiriku ja hinge loomulike jõudude vahelised suhted eri konfessioonides; peateemaks on küsimus, kuidas pühad isad inimloomust mõistsid. Õigeusu antropoloogia ülesehitamise aluseks tuleks pidada Halkedoni kirikukogu dogmat. Selle nõukogu õpetuse järgi on Issandas Jeesuses Kristuses kaks olemust – Tema isiku ühtsuses – on kaks olemust (jumalik ja inimlik). Antropoloogia ülesehitamise seisukohalt on selles õpetuses oluline see, et siin on antud inimese olemuse ja temas oleva inimese erinevus, sest Issandas on ühel ja samal inimesel mõlemad olemused. Ja kuna Kalkedoni kirikukogu õpetuste kohaselt oli Issand Jeesus Kristus tõeline Jumal ja tõeline Inimene, võime öelda, et inimese saladus ilmub ainult Kristuses.
See tähendab, et antropoloogia konstrueerimine peab põhinema sellel fundamentaalsel eristamisel looduse ja isiksuse vahel, mis on aluseks Chalcedoni dogmadele, kuid lisaks on meil kirikus palju muid andmeid õigeusu antropoloogia konstrueerimiseks, millest kõige olulisem on ilmselt see, mida me õigeusklikud tunneme lihavõttepühi tähistades. Ülestõusmispühade jumalateenistustel kogeme rõõmu inimesele rohkem kui kunagi varem; Lihavõttepühade kogemused annavad meile usku inimesesse. Ja see on tõeline ilmutus inimesele, mis meid köidab. Ja on oluline, et see ei pakuks meile mitte ainult rõõmu inimesest, vaid usu inimesesse, usku sellesse jumalikku kuju, mis on inimeses lukus ja mida ei saa mitte mingil juhul tühistada.
Võib julgelt väita, et meie antropoloogia kõige olulisem tunnusjoon on usk inimesesse. Ükski patt ei saa seda kuju inimeselt eemaldada, meie venda selles hävitada.
Õpetus Jumala kujust inimeses, selle kuju toimimine temas on meie antropoloogia aluseks – inimeses on põhiline seotud nende Jumala valguse kiirgustega, mis loovad temas vaimse elu võimaluse, tänu millele. inimeses läheb siseelu.
"Sisemine" mees, kellest püha apostel räägib. Peeter, [1] on tema küpsemise allikas. See on see tuum temas, millest Jumala valgus välja voolab. Seetõttu on meile vastuvõetamatu protestantide õpetus, et jumalakuju inimeses on justkui kustutatud, kadunud. Roomakatoliku õpetus jumalakujust inimeses on meile lähedasem, kuid ei lange ka meie omaga kokku. Meie erinevus roomakatoliiklastest seisneb selles, et neis tajutakse jumalakuju inimeses “ebatäiusliku” printsiibina. See ilmneb eriti selgelt doktriinis "algse õiguse" (justitia originalis) kohta, mis käsitleti esimeste inimeste paradiisis enne langemist.
Rooma-katoliku teoloogia õpetab, et inimese normaalseks arenguks ei piisanud jumalakujust, vaja oli ka "lisaarmu" – gratia superaddita.
Laskumata selle õpetuse kriitikasse, tuleb märkida, et meie, õigeusklikud, vaatame erinevalt inimese ürgset seisundit paradiisis ja mõtleme erinevalt inimese päästmisest – kui esmalt loodud inimese taastamisest. Tunnistades Jumala kuju täit väge inimeses, tunneme ära, et meis on Jumala valguse kanal – et sellest Jumala valgusest, mis paistab meisse läbi Jumala näo, toidab kogu inimese siseelu.
Samas on ka arusaadav, et jumalakuju – kui Jumala valguse juhist inimhinges – avab ka võimaluse tuua hing Jumalale lähemale, võimaluse vaimseks virgumiseks ja kõrgema maailma vahetuks tajumiseks.
Sellest ka õigeusu õpetus inimese siseelu ja temas oleva askeetliku elu suhetest. Õigeusu askeesi mõistmise kogu tähendus seisneb selles, et see rõhub kõike, mis eemaldab vaimse valgustatuse, et domineerida hinge sensuaalse materjali üle. Siin on tähendus sellele, mida ütles praost Serafim, et meie elu ülesanne on omandada Püha Vaim. [2] Püha Vaimu tegevus toimub inimese hinges just Jumala näo kaudu. Teisalt on pühade isade õpetus jumalikustumisest – ideaalist –, et Jumala kuju ei peaks jääma hinge “madalamate” liigutustega varjatuks, vaid Jumala kuju ja vaimsed taipamised peaksid viima inimest ülespoole. See on Jeesuse palve tähendus inimese vaimsele küpsusele. Aga mis see kurjus inimeses on? Esiteks ei saa siin nõustuda roomakatoliku doktriiniga, et „loomamaa” (“animalische Seite”) on inimese vaimseid võimeid piirates patu allikas ja kurjuse kanal. Ei keha (mida püha Paulus meile ütles, et see oli Püha Vaimu tempel) ega seks ei ole patu allikas.
Kurjus on oma olemuselt vaimne. Võib isegi rääkida (kuigi seda on raske kohe aktsepteerida) “tumeda” vaimsuse olemasolu võimalikkusest – sest kurjad vaimud on ikkagi vaimud. Kurjuse vaimne olemus tähendab, et inimeses on lisaks jumalapildile ka teine kese: pärispatt.
Nüüd on võimalik mõista, miks inimeses on pärispatt seotud tema olemusega, mitte isiksusega. Inimene on oma isikus vaba, kuid loomult kitsas – ta kannab pärispattu ja kogu vaimse arengu protsess seisneb selles, et inimeses peituv tume – patt – on tema poolt hüljatud. [4 ] Selle täielikuks mõistmiseks tuleb teha veel üks täpsustus – et oma olemuselt, tervikuna moodustavad inimesed omamoodi ühtsuse, st et me peame rääkima inimkonna ühtsusest (Aadamas "kõik patusid" ). ütles püha Paulus [5]). See on õpetus inimkonna katoliiklusest, inimese katoliiklikust olemusest. See, mille Päästja on oma lunastusteoga tervendanud, on inimloomus, kuid iga inimene peab ise õppima Kristuse teo päästva jõu.
See on iga inimese töö järeldus – siduda oma isik Kristuse isikuga. Mis ei eemalda meie vastastikust armastust, vaid iga inimene peab isiklikult (eriti meeleparanduses ja Jumala poole pöördudes) omaks võtma – läbi Kiriku – seda, mida Jumal meile on andnud.
Seega on Halkedoni kirikukogul kindlaks tehtud eristus looduse ja isiksuse vahel antud võti inimese mõistatuse mõistmiseks. Asjaolu, et me leiame pääste ainult Kirikust, võib tunduda paradoksina. Inimene leiab end aga ainult Kirikust ja ainult temas saab ta omastada seda, mida Issand on lunastava teoga meie olemusele andnud. Seetõttu saame inimloomust – selle sügavuse mõttes – arendada vaid Kirikus. Ilma selleta ei saa inimloomus langemisest vabaneda. Sellepärast eristame kirikumõistust individuaalsest, sest individuaalne mõistus võib eksida ja ainult Kiriku armulisel abil saab ta enda jaoks vajaliku jõu. See kirikliku mõistuse õpetus on kogu õigeusu doktriini (selle epistemoloogia) aluseks. Siit ka õpetus nõukogudest, mis on Püha Vaimu tegevuse kaudu Tõe allikaks. Ilma Püha Vaimu tegevuseta ei ole nõukogud, isegi kui need on kanooniliselt täiuslikud, Tõe allikaks. Mõistuse kohta öeldu kehtib aga ka vabaduse kohta – kiriku funktsioonina. Vabadus antakse kirikule, mitte üksikisikule – selle sõna otseses mõttes oleme vabad ainult kirikus. Ja see heidab valgust meie arusaamale vabadusest kui Kiriku kingitusest, tõsiasjast, et vabadust saame teostada ainult kirikus ja väljaspool seda ei saa me vabaduse kingitust täielikult valdada. Sama põhimõte kehtib ka südametunnistuse kohta. Inimese südametunnistus võib pidevalt eksida. (Seda väljendab hästi üks liturgia salapalvetest, kus preester palvetab Issanda poole, et ta vabastaks ta „kavala südametunnistuse käest”. [6]) See tähendab, et individuaalne südametunnistus ei ole alati õigluse kanal, kuid selle jõudu teostab ainult Kiriku südametunnistus.
Õigeusu arusaamise kohaselt ilmub inimene ainult kirikus. See inimese side Kirikuga on meie arusaamises inimesest kõige olemuslikum ja võib-olla hakkab nüüd selgemaks saama, miks paasakogemustes inimese olemus nii eredalt avaldub. Paasakogemustes unustab inimene iseenda – seal kuulume rohkem Kirikule kui iseendale. Muidugi on inimese suhtumises kirikusse palju salapärast ja seda ei tohi unustada. Näiteks pelgalt väline lähedus Kirikuga ei tähenda veel meie „kirikut”. Võimalik on ka vastupidine: Kirikuga väliselt nõrgalt seotud inimene on sellega sisemiselt rohkem seotud kui need, kes on kirikule väliselt lähemal. Kirik ise on jumal-inimene organism, selles on inimlik pool, on ka jumalik pool, mis sulandumata jäävad lahutamatuks. Kirikus elades rikastub inimene selle jõudude, pühade sakramentide ja kõigega, mis Kirikul on Kristuse Ihuna.
Just see on inimese sisemise südame rebend – püha apostel Pauluse sõnade kohaselt.
[1] Vt: 1 Pet. 3:4.
[2] Autor viitab Sarovi praost Serafimi järgmistele kuulsatele sõnadele: „Meie elu eesmärk on Jumala Püha Vaimu omandamine. Peamine vahend Püha Vaimu omandamiseks on palve.
[3] Vt: 1. Kor. 6:19.
[4] Suurest teemast ja arutelust esivanemate patu mõistmise üle õigeusu teoloogias vt kuulsat teost Prot. John Sava Romanidis.
[5] Vt: Rooma. 5:12.
[6] Preestri kolmandast salapalvest usklike liturgia jadast.
Allikas: Zenkovsky, V. “Õigeusu antropoloogia põhialused” – In: Vestnykh RSHD, 4, 1949, lk 11-16; lindistades prof Prot. Vassili Zenkovski.
