Srebrenica: 25. aastapäev – Srebrenica mälestuspäev, 11. juuli 2020 Srebrenica mälestamine: austage ohvreid ja ellujäänuid, hoides ära tulevasi julmusi, ärgitavad ÜRO eksperdid
GENEVA (9. juuli 2020) – ÜRO inimõiguste eksperdid kutsusid täna valitsusi üles austama 1995. aasta Srebrenica genotsiidi ohvreid, luues rahumeelse, kaasava ja õiglase ühiskonna, et vältida sellise julmuse kordumist.
"Genotsiidid ei ole spontaansed," ütlesid 18 eksperti. "Need on vaieldamatu ja kontrollimatu sallimatuse, diskrimineerimise ja vägivalla kulminatsioon." 25. aastapäeval genotsiidi algusest, mille käigus mõrvati mõne päeva jooksul vähemalt 8,000 bosnia meest ja poissi, tegid eksperdid* järgmise avalduse:
"On möödunud 25 aastat ajast, mil maailm oli tunnistajaks halvimale julmustele, mis Euroopa pinnal aset leidsid pärast Teist maailmasõda, tuhandete Bosnia moslemite genotsiid 1995. aasta juulis. Srebrenica genotsiid oli neli aastat kestnud kampaania tulemus, mis juhtis vägesid. diskrimineerimise, vaenulikkuse, sunniviisilise väljasaatmise, meelevaldse kinnipidamise, piinamise, sunniviisiliste kadumiste, süstemaatilise seksuaalse vägivalla ja massimõrvade, mille tulemuseks on hinnanguliselt enam kui 8,000 valdavalt Bosnia moslemitest pärit mehe ja poisi tapmine. Rahvusvaheline üldsus ei suutnud kaitsta ka Srebrenica elanikke, kes tapeti ajal, mil nad meie toetust kõige rohkem vajasid.
Mälestades neid, kelle elud selles veresaunas nii jõhkralt võeti, alandame ja avaldame erilist austust Srebrenica ja Žepa ellujäänute julgusele, jõule ja vastupidavusele, kes seisavad koos miljonite teiste inimestega kirjeldamatu hävingu totemidena. kontrollimatu ksenofoobia diskrimineerimine, vaenulikkus ja vägivald isikute vastu religioon või usk võib tekkida.
Srebrenicas toimunud kohutavate vägivallategude ja etnilise puhastuse (sealhulgas naiste ja laste vastu suunatud seksuaalvägivalla) graafilised kirjeldused ja tunnistused ulatusid nii Rahvusvahelise Kohtu kui ka endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu hinnangul genotsiidini. Piiratud linn oli mõeldud turvaliseks varjupaigaks lähedalasuvate külade tagakiusatavatele inimestele. 16. aprillil 1993 võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 819, millega nõutakse, et kõik osapooled kohtleksid „Srebrenicat ja selle ümbrust turvalise alana, mis peaks olema vaba relvastatud rünnakutest või muust vaenulikust tegevusest”.
Genotsiidid ei ole spontaansed. Need on vaieldamatu ja kontrollimatu sallimatuse, diskrimineerimise ja vägivalla kulminatsioon. Need on sanktsioneeritud vihkamise tulemus, mida soodustatakse lubavas keskkonnas, kus üksikisikud levitavad esmalt hirmu, seejärel vihkamist materiaalse või poliitilise kasu nimel, lõhkudes kogukondadevahelise usalduse ja sallivuse tugisambaid ning põhjustades laastamise kõigile.
Meie omavahel seotud, tehnoloogiliselt arenenud ja mitmekesises maailmas on väga murettekitav, et rassism, ksenofoobia, häbimärgistamine ja patuoinaks tegemine jätkuvad vaibumatult, destabiliseerides või isegi hävitades ühiskondi ja üksikisikute elusid kogu maailmas.
Nagu rahvusvahelised eksperdid, kelle rahvusvaheline üldsus on usaldanud globaalsele inimõiguste volitused, juhindume mineviku õppetundidest. Mõtiskleme kaotatud võimalustest võitu saada süstemaatiliste inimõiguste rikkumiste vastu, mitte ainult Bosnias ja Hertsegoviinas, vaid ka mujal enne ja hiljem toimunud julmuste puhul. Kuid me soovime ka jätkata rahvusvahelise üldsuse mobiliseerimist, et võidelda etnilise, rassilise, usulise, soopõhise või muu diskrimineerimise, vaenulikkuse ja kõigi isikute vastu suunatud vägivalla väljendusviisidega. Nende hulka kuuluvad haavatavas olukorras olevad rühmad, nagu usu- või etnilised või seksuaalvähemused, rändajad, pagulased ja riigisiseselt ümberasustatud isikud.
Sel mõtiskluspäeval, 25 aasta möödudes, meenutame ka teisi kogukondi, kes on massilise julmuste all kannatanud või seisavad silmitsi puhtalt oma identiteediga. Kutsume riike ja rahvusvahelist üldsust üles täitma oma kohustusi, võtma kiireloomulisi ja tõhusaid meetmeid ohus olijate kaitsmiseks, tõrjuma vihkamise ja diskrimineerimise viirust (sealhulgas veebis) ning tagama vastutuse.
Vastupidavuse suurendamine sõjajärgsel ajastul nõuab austust ja empaatiat ellujäänute ja nende perekondade vastu ning riigi juhtide järjepidevaid jõupingutusi usalduse ja hea tahte tugevdamiseks erinevate kogukondade sees ja nende vahel.
Olulised on ka sisukad jõupingutused ebatäpse ja sütitava retoorika vastu võitlemiseks ning eitusdiskursuste tagasilükkamiseks. Ka rahvusvaheline üldsus peab ühinema Bosnia ja Hertsegoviinaga, tegutsedes ühiselt, tehes pühendunud ja pikaajalist tööd sõjast laastatud ühiskonna tervendamiseks. Oleme selle võlgu kõigile neile, kellele me ei suutnud rahumeelse, kaasava ja õiglase ühiskonna ülesehitamise kaudu kaitsta kordumise tagatist.
LÕPP
*Eksperdid: hr Ahmed Shaheed, vabaduse eriraportöör religioon või usk; hr Fernand de Varennes, vähemuste küsimuste eriraportöör; pr Agnes Callamard, kohtuvälise, lühiajalise või meelevaldse hukkamise eriraportöör; pr Cecilia Jimenez-Damary, riigisiseselt ümberasustatud isikute inimõiguste eriraportöör; hr Fabian Salvioli, tõe, õigluse, kahju hüvitamise ja kordumise vältimise tagatiste edendamise eriraportöör; Victor Madrigal-Borloz, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel vägivalla ja diskrimineerimise eest kaitsmise sõltumatu ekspert; hr Nils Melzer, piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eriraportöör; Sunniviisiliste või tahtmatute kadumistega tegeleva töörühma liikmed: hr Luciano Hazan (esimees), hr Tae-Ung Baik (aseesimees), hr Bernard Duhaime, pr Houria Es-Slami ja hr Henrikas Mickevičius; Omavolilise kinnipidamise töörühma liikmed: pr Leigh Toomey (esimees-ettekandja), pr Elina Steinerte (aseesimees), hr José Guevara Bermúdez, hr Seong-Phil Hong, hr Sètondji Adjovi; David Kaye, sõnavabaduse edendamise ja kaitse eriraportöör
