Kahjuks on viimaste kuude ennustused täitunud. Euroopa mõistab Venemaa rünnaku Ukrainale hukka mitte ainult kõige karmimalt, vaid ka tegudes. Viimastel päevadel on Euroopa kaitsevaldkonnas liikunud traavilt sprindile. Putin tahtis NATOt nõrgestada ja lõhestada Euroopa. Siiski saavutab ta täpselt vastupidise sellele, mida ta kavatses. Aeg, mil Euroopa kinnitas end vaid majandushiiglasena, on möödas. Meie kontinent on ajaloolises pöördepunktis.
Euroopa pole kunagi olnud nii ühtne. Enneolematu finantssanktsioonide paketiga külmutati Venemaa pankade varad, et Putini sõjamasinast tühjaks kurnata. Kogu Euroopa õhuruum on suletud kõikidele Venemaa lennukitele, sealhulgas oligarhide eralennukitele. Venemaa propagandakanalid Russia Today ja Sputnik on desinformatsiooni peatamiseks keelatud. Esimest korda ajaloos rahastab EL poole miljardi euro ulatuses sõjavarustust, mida liikmesriigid Ukrainale tarnivad. Saksamaa on teinud ajaloolise kannapöörde, teatades, et investeerib kaitsesse 100 miljardit eurot ja kaitsesse läheb 2% SKTst, nagu NATO on aastaid nõudnud. Torujuhe Nordstream 2 on peatatud. Ukraina jaoks on valgustatud 1.2 miljardi euro suurune Euroopa hädaabipakett. Otsus Ukraina põgenikele ajutise kaitse pakkumisest võetakse vastu sel nädalal.
Euroopa tegutseb ühtsena, samal ajal kui Venemaa muutub rahvusvahelise kogukonna paariaks. Ja Euroopa jääb kindlalt püsima. Venemaa igasugune edasine sõjaline agressioon Ukraina vastu toob kaasa täiendavaid tagajärgi ja suuri kulusid. Venemaa on Ukrainasse tunginud, kuid Euroopal on Venemaa rahaliselt kõri all. Deeskaleerimine saab toimuda vaid siis, kui Venemaa viib oma väed Ukrainast välja. Venemaal on endiselt võimalik kurssi muuta. Mida varem, seda parem. Iga tund, mil konflikt venib, on tund, mil tapetakse rohkem inimesi. Deeskaleerimine on selle konflikti lõpetamise absoluutne eeltingimus. Samas peame nüüd julgema mõelda ette ja mitte kasutamata võimalust jõustada Euroopas kaitse- ja energiavarustuse osas strateegiline autonoomia. Keegi ei tea, milleks Putin lõpuks võimeline on. Euroopa sõltub 40% gaasitarnetest Venemaalt. Drastilised vastumeetmed pole mõeldamatud. Kriisi tõttu avaldatakse nüüd survet teha edusamme Euroopa sõltumatuse suurendamisel strateegilistes sektorites.
Tahtmine on olemas. Putini kahetsusväärseks on tulemuseks mitte lõhestunud, vaid ühtne Euroopa ja mitte nõrgem, vaid tugevam NATO. Kas mitte just kriisiaegadel pole EL alati edusamme teinud? See on võimalus vallandada juhtroll ja tugevdada meie Euroopa ülesehitust, ärgem laskem käest seda võimalust ajalugu kirjutada.
