Rünnak Ukrainale kujutab endast suurt paradoksi: on olemas rahvusvaheline avalik õigus, mis näeb selgelt ette rahvusvaheliste sekkumiste võimaluse tsiviilelanike kaitsmiseks või riikide kollektiivseks vähendamiseks, kes kasutavad sõda mittekaitselistel eesmärkidel (nagu Venemaa); kuid meil ei ole selleks tõhusaid globaalseid poliitilisi korraldusi.
ÜRO Julgeolekunõukogu, mille ülesandeks on ülemaailmse rahu ja julgeoleku tagamine, kuuluvad Venemaa ja Hiina vetoõigusega alaliste liikmetena. Kuigi Venemaa tegevus on õigustamatu, on minu hüpotees, et toiminud on teatud makrosotsiaalsed protsessid, mis on kaudselt soosinud agressiooni. Järgnevalt püüan osutada nii mõnele neist arengutest kui ka teatud alternatiividele, mida EL võiks kasutada.
EL-i riigid panid suure osa vastutusest oma julgeoleku eest Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO), USA juhitavale kollektiivkaitseorganile, mis loodi samal ajal ÜROga, et kaitsta lääne huve Nõukogude kommunismi vastu. ÜRO (kuhu kuulus ka NSVL) eesmärk oli säilitada maailmarahu, kuid Lääs lõi ka oma organisatsiooni, sest nägi NSV Liitu ohuna. NATO sümboliseerib seda külma sõda, seega tõlgendatakse selle idasuunalist laienemist endisteks liiduvabariikideks Venemaal ähvardava ümberpiiramisena. Päästikuks on olnud Ukraina katse NATOga liituda. Euroopa Liit on olnud ilmselt maailma edukaim piirkond rahusobivuse vallas läbi poliitilise integratsiooni ning süvenenud vastastikuse sõltuvuse ja kaubanduse. Ameerika Ühendriigid Euroopa, ei ole aga tekkinud osaliselt seetõttu, et Euroopa kaitse delegeeriti NATO-le. Kui Trump teatas NATO toetamise lõpetamisest, mõistis Euroopa Liit kaitsesõltuvuse probleemi. Nüüd, kas Euroopa Liidul pole võimalik jätkata integreerumist ja pealegi laieneda itta, jätmata seejuures Venemaad välja? NATO idasuunaline laienemine annab edasi ohu ideed, EL-i laienemine aga tõstatab ootusi jagatud hüvede ja identiteedi ning vastastikuse sõltuvuse osas. See võib kõlada idealistlikult, nii et Euroopa Liidul oleks vähem ambitsioonikas väljavaade asuda kaitse alla ja viia lõpule poliitiline integratsioon.
Erilist tähelepanu väärib humanitaarolukord Ukraina iseseisvusmeelsetes provintsides: see on üks Venemaa argumente invasiooni legitimeerimiseks. ÜRO peaks saatma Donetskisse ja Luganskisse rahvusvahelised vaatlejad, et hajutada igasugune kahtlusevarju Ukraina käitumises pärast Minski rahulepingute allkirjastamist 2014. aastal. Putin leiab, et Ukraina on need ühepoolselt rikkunud. Veebruaris avaldas ÜRO teate, milles teatas, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör alustas uurimist võimalike sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude kohta Ukrainas. See on samm õiges suunas, mida võiks täiendada siin pakutud meede.
See ei seadusta kuidagi Venemaa rünnakut ega soovi Ukrainat demilitariseerida ega ka üleskutset Ukraina sõjaväele riigipöördele, et lihtsustada läbirääkimisi Moskvaga. Maailmarahu jaoks nii ohtliku punase joone ületamist ei saa mainimata jätta: see avaks tee Venemaa või teiste riikide samalaadseks tegevuseks.
Kuid igasugusel sõjalisel tegevusel Venemaa vastu, nii Ukrainas kui ka väljaspool, oleks laastavad globaalsed tagajärjed nii Ukrainale, Venemaale kui ka Euroopale. Samuti on Ukraina relvastamine ohtlik strateegia. Teised ajaloolised kogemused, nagu Afganistan (1978–1992) ja Süüria, näitavad, et elanikkonna relvastamine on tiksuv viitsütikuga pomm, mille plahvatuse koht ja ulatus on ettearvamatud.
Võimalikult paljude riikide ühemõttelised denonsseerimised, diplomaatia ja majandussanktsioonid tunduvad ainsad vahetu tee edasiminekuks. Venemaa hoolib sanktsioonidest: inflatsioon, rahaliste vahendite külmutamine ja potentsiaalsete gaasimüügiturgude sulgemine teevad talle haiget. Kuigi see näeb välja nagu suurriik, on see majandus ei ole jõuline, sisemine ebavõrdsus lokkab, seda ohustavad terroristlikud rühmitused ja esineb eriarvamusi. Keskpikas perspektiivis peaks edasiminekuks olema NATO mõju vähendamine (kuni selle lõpliku lagunemiseni), Euroopa välis- ja kaitsepoliitika tugevdamine ning liidu laiendamine itta.
Lõpuks näib ÜRO kollektiivse julgeolekusüsteemi kui rahvusvaheliste konfliktide lahendamise ainsa raamistiku, kuid demokratiseeritava ja vaieldamatu sunnivõimega raamistiku ümberkujundamine ja universaalseks muutmine olevat oluline kollektiivne projekt, kui inimkonda ähvardavad ohud ei hävita lõplikult. ise toodab.
Kui Ameerika Ühendriikide föderatsiooni loomine võtab liiga kaua aega, võib mõnikord utoopiliseks peetav meenuda praktilise lahendusena, mida kitsarinnalisuse tõttu ei saanud proovida, kuid mis oleks takistanud tsivilisatsiooni barbaarsusele alistumast.
Algselt avaldati hispaania keeles kl Navarra ajaleht ja SerGarcia.ES
