Sellest ajast peale, kui maailma pilgud on pöördunud Ukraina konflikti poole, on usuvabadusest raske rääkida.
Esiteks on COVID ja seejärel sõda varjanud väiksemaid, kuid mitte vähem tõsiseid tragöödiaid, mida mujal maailmas põlistatakse, kannatusi, mida jätkuvalt toimetatakse nõrgemate arvelt.
Hetkeks mõistsime, milline on religioonivabaduse tehnika tase, kui eelmisel suvel NATO väed Afganistanist lahkusid ja järsku sukeldusime tagasi eraldatuse ja diskrimineerimise pimedasse aega. Tagakiusamise aeg nende vastu, kelle ainus süü on see, et nad usuvad oma Jumalasse või oma olemuse tõttu.
Saime aru, et teatud piirkondades maailmas on naiseks või kristlaseks olemine endiselt süütunne. See on näiteks lugu Zabist*, kelle loo rääkis meile MTÜ Open doors, lugu noorest afgaani kristlasest naisest, kes põgenes pärast Talibani tabamist.
Zabi on pagulane, kes pidi pärast Talibani võimu ülevõtmist Afganistanist põgenema. Ta on vallaline, veel üsna noor ja hästi haritud. Ta oli aktiivne inimõiguste valdkonnas ja seega ka Talibani sihtmärk.
Kuid aktivistiks olemine ja oma ideaalide eest võitlemine pole Zabi ainus süü. Zabil on palju patte, sealhulgas naiseks ja kristlaseks sündimine.
Taliban juba teab, kes ta on ja mida ta teeb, sest juba viis aastat tagasi tapsid nad tema isa usu pärast, alles pärast seda, kui oli teda mitu kuud piinanud. Ja kahjuks ei lõpe Zabi tragöödiad sellega.
Vaid kaks aastat tagasi kadus ka tema vend. Nagu Zabi, oli ka tema usklik. Me ei tea, kas tal on teisi õdesid-vendi, kuid Zabi ema on endiselt elus. Ta ei ole kristlane.
Zabi lugu pole ainuke. On palju teisi lugusid, väga sarnaseid lugusid, mis on kadunud modernsuse kiiruses ja maailmas, kus esilehele pääsevad prioriteedid. Niisiis, just need lood, mille järelsõna on võimatu teada.
Teame näiteks, et paljud neist põgenikest põgenesid pärast Kabuli vallutamist parema tuleviku lootuses Pakistani. Ja just siin leidsid nad end, kui mitte põrgust, siis kindlasti puhastustulest. Isegi Pakistanis pole tagakiusatud kristlastel puhkust.
Fraktsioonidevahelise töörühmaga õnnestus meil juhtida Euroopa institutsioonide tähelepanu jumalateotusevastaste seaduste kurikuulsusele, mis nõuab selles maailma osas iga päev ohvreid. Tänu oma tegudele oleme suutnud päästa paar Shafqat Emmanueli ja Shagufta Kausari kaheksaks aastaks vangistusest, kelle ainsaks veaks on kristlased.
Aga sellest ei piisa. Fraktsioonidevaheline töörühm saab iga päev aruandeid, sealhulgas Shahzad Masihi raporteid, kelle jaoks on fraktsioonidevaheline rühm astunud mitmeid samme, et saavutada resolutsioon parlamendi täiskogu istungi päevakorda.
Shahzad Masihi loo juhtis Intergroupi tähelepanu MTÜ European Center for Justice and Law. Shahzad on 22-aastane noor kristlane, kes on viibinud viis aastat Pakistani vanglates ning teda süüdistatakse jumalateotuses.
2017. aastal tööl olles – sündmuste ajal töötas Shahzad haiglas korrapidajana – läks Shahzad tülli ühe oma moslemist kolleegiga. Vahetult pärast vaidlust olukord eskaleerus ja Shahzad arreteeriti.
Sellest hetkest alates muutus võimatuks ka kohtuistungi kuupäeva leidmine. Kohtuistung, mida tänaseni edasi lükatakse.
On mitu põhjust, miks on raske sellele juhtumile Euroopa institutsioonide tähelepanu juhtida ja Pakistani kohtutes kohtuistungit korraldada.
Esiteks, isegi enne hiljutisi arenguid Pakistanis oli olukord jumalateotuse seaduste osas keeruline. Pakistani administratsioon ise on tegelikult pantvangis nendele radikaliseerunud elanikkonnarühmadele, kes kaitsevad visalt jumalateotusevastaseid seadusi ja kardavad seetõttu, et väidetava jumalateotuse kurjategija vabastamisega tekivad protestid.
Euroopa tasandil annab rühmitus endast parima, et pidada religiooniga seotud lahinguid. Siiski puutub see sageli kokku relativistliku kultuuriga. Kultuur, mis tungib läbi Euroopa institutsiooni ja soovib tõrjuda igasuguse usuteemalise diskussiooni pelgalt eraasjaks, mõistmata, et seda tehes ei ole neil isegi võimalik kehtestada selgeid piire ja piire läbirääkimisteks kolmandate riikidega.
"[On] kultuur, mis tungib läbi Euroopa institutsiooni ja mis tahab religiooniteemalise arutelu taandada ainult eraasjaks"
Carlo Fidanza – Euroopa Parlamendi liige
Seetõttu on lootus, et Euroopa institutsioonid ärkavad võimalikult kiiresti sellest möllust ja hakkavad nendel läbirääkimistel oma poliitilist ja majanduslikku kogu oma raskust tunda andma, et nende elud, kes tahavad elada oma maal. ja kes ikka veel lootusega sellele mandrile vaatavad, on kaitstud. ■
*Tegelik nimi turvalisuse huvides kaitstud
