"Iga kord, kui ma sellest räägin, nutan," ütles ta ÜRO uudised, milles kirjeldatakse, kuidas propaganda levitas vihkamissõnumeid, mis vallandasid surmava kirjeldamatu vägivallalaine. Ta kaotas massilises tapmises 60 pereliiget ja sõpra.
Enne ÜRO Peaassamblee mälestusüritust Rahvusvaheline 1994. aasta tutside genotsiidi Rwandas mõtlemise päev, rääkis pr Mutegwaraba ÜRO uudised vihakõnest digiajastul, kuidas 6. jaanuari rünnak Ameerika Ühendriikide Kapitooliumile tekitas sügavalt juurdunud hirmu, kuidas ta genotsiidi üle elas ja kuidas ta oma tütrele üle elatud sündmusi selgitas.
Intervjuu on selguse ja pikkuse huvides toimetatud.
ÜRO uudised: 1994. aasta aprillis helistati Rwanda raadio kaudu. Mida see ütles ja kuidas sa end tundsid?
Henriette Mutegwaraba: See oli hirmutav. Paljud inimesed arvavad, et tapmine algas aprillis, kuid alates 1990. aastatest avaldas valitsus seda meedias, ajalehtedes ja raadios, julgustades ja jutlustades tutside-vastast propagandat.
1994. aastal julgustasid nad kõiki minema igasse koju, neid jahtima, lapsi ja naisi tapma. Vihkamise juured ulatusid meie ühiskonnas pikka aega väga sügavale. Nähes, et selle taga on valitsus, polnud lootustki, et ellujääjaid oleks.
14-aastane Nyamata linnast pärit Rwanda poiss, keda pildistati 1994. aasta juunis, elas genotsiidi üle, peites end kaks päeva laipade all.
ÜRO uudised: kas saate kirjeldada, mis juhtus nende 100 päeva jooksul, mil tapeti enam kui miljon inimest, peamiselt matšeete abil?
Henriette Mutegwaraba: See polnud ainult matšeete. Nad kasutasid mis tahes käänulist viisi, mille peale mõelda. Nad vägistasid naisi, avasid noaga rasedate emakaid ja panid inimesi elusalt septikusse. Nad tapsid meie loomad, hävitasid meie kodud ja tapsid kogu mu pere. Pärast genotsiidi ei jäänud mul enam midagi. Te ei saanud aru, kas minu naabruses oli kunagi maja või seal oli mõni tutsi. Nad veendusid, et ellujäänuid poleks.
ÜRO uudised: kuidas te sellest terrorist ja traumast paranete? Ja kuidas sa seletad, mis su tütrega juhtus?
Henriette Mutegwaraba: Genotsiid raskendas meie elu mitmel viisil. Oma valu teadvustamine on väga oluline, seejärel ümbritsege end inimestega, kes mõistavad ja kinnitavad teie lugu. Jagage oma lugu ja otsustage mitte ohver olla. Proovige edasi liikuda. Mul oli nii palju põhjuseid seda teha. Kui ma ellu jäin, oli mu noor õde vaid 13-aastane ja tema oli peamine põhjus. Tahtsin tema jaoks tugev olla.
Aastaid ei tahtnud ma oma valu tunda. Ma ei tahtnud, et mu tütar sellest teaks, sest see teeb ta kurvaks ja näeb tema ema, kes sai haiget. Mul ei olnud vastust mõnele tema esitatud küsimusele. Kui ta küsis, miks tal vanaisa ei ole, vastasin talle, et minusugustel pole vanemaid. Ma ei tahtnud anda talle ootust, et ta näeb mind, kui ta kõnnib mööda vahekäiku ja abiellub. Miski ei andnud mulle lootust.
Nüüd on ta 28-aastane. Räägime asjadest. Ta luges mu raamatut. Ta on uhke selle üle, mida teen.
ÜRO uudised: teie raamatus Vajalike vahenditega, käsitlete tervenemisprotsessi ja fraasi "mitte kunagi enam", mis on seotud holokaustiga. Rääkisite ka rünnakust Washingtoni pealinnale 6. jaanuaril 2021, öeldes, et te pole seda hirmutunnet tundnud alates 1994. aastast Rwandas. Kas saate sellest rääkida?
Henriette Mutegwaraba: Me ütleme pidevalt "mitte kunagi enam" ja see juhtub pidevalt: holokaust, Kambodža, Lõuna-Sudaan. Nagu ma räägin, Kongo Demokraatlikus Vabariigis tapetakse praegu inimesi.
Midagi on vaja ette võtta. Genotsiid on ennetatav. Genotsiid ei juhtu üleöö. See liigub kraadides aastate, kuude ja päevade kaupa ning genotsiidi korraldavad inimesed teavad täpselt, mida nad kavatsevad.
Praegu on minu adopteeritud riik Ameerika Ühendriigid väga lõhestunud. Minu sõnum on "ärkamine". Toimub nii palju propagandat ja inimesed ei pööra sellele tähelepanu. Keegi pole Rwandas juhtunu eest kaitstud. Genotsiid võib juhtuda kõikjal. Kas me näeme märke? Jah. Oli šokeeriv näha sellist asja USA-s juhtumas.
Rassilist või etnilist diskrimineerimist on kasutatud teiste ees hirmu või vihkamise sisendamiseks, mis on sageli põhjustanud konflikte ja sõda, nagu 1994. aasta Rwanda genotsiidi puhul.
ÜRO uudised: kui Rwandas eksisteeriks 1994. aastal digitaalajastu, kas genotsiid oleks olnud hullem?
Henriette Mutegwaraba: Täiesti. Paljudes arengumaades on kõigil telefon või televiisor. Sõnumi, mille levitamiseks kulus aastaid, saab nüüd välja panna ja kõik maailmas näevad seda ühe sekundiga.
Kui oleks olnud Facebook, Tik Tok ja Instagram, oleks see palju hullem olnud. Halvad inimesed lähevad alati noorte poole, kelle mõistust on kerge rikkuda. Kes on praegu sotsiaalmeedias? Enamasti noored.
Genotsiidi ajal astus miilitsasse ja osales kirega palju noori. Nad laulsid neid Tutsi-vastaseid laule, läksid kodudesse ja võtsid ära, mis meil oli.
ÜRO uudised: mida saab ÜRO teha sellise vihakõne vaigistamiseks ja selle kordumise vältimiseks, milleks see vihakõne kasvas?
Henriette Mutegwaraba: ÜRO-l on viis julmuste peatamiseks. 1994. aasta genotsiidi ajal pigistas kogu maailm silma kinni. Keegi ei tulnud meile appi, kui mu ema tapeti, kui sadu daame vägistati.
Loodan, et see ei kordu enam mitte kellegagi maailmas. Loodan, et ÜRO suudab leida viisi, kuidas metsikustele kiiresti reageerida.
Rwanda müür genotsiidiohvrite nimed Kigali mälestuskeskuses
ÜRO uudised: kas teil on sõnum noortele, kes manööverdavad sotsiaalmeedias, näevad pilte ja kuulevad vihakõnet?
Henriette Mutegwaraba: Mul on sõnum nende vanematele: kas te õpetate oma lastele armastust ja hoolimist oma naabrite ja kogukonna eest? See on alus sellise põlvkonna kasvatamiseks, kes armastab, austab naabreid ega suhtu vihakõnesse.
See saab alguse meie peredest. Õpetage oma lastele armastust. Õpetage oma lapsi värve mitte nägema. Õpetage oma lapsi tegema seda, mis on õige inimperekonna kaitsmiseks. See on sõnum, mis mul on.
