As UNRWALao- ja turustusametnik Maha Hijazi vastutas toidu tagamise eest sadadele tuhandetele ümberasustatud inimestele, kes on otsinud varjupaika selle varjupaikades.
võimatu missioon
"UNRWA meeskonnad Gazas teevad kõvasti tööd, et rahuldada nende inimeste põhivajadusi ning number üks on turvalisus ja ohutus," ütles ta.
“Anname endast parima, vaatamata kõikidele väljakutsetele, vaatamata piiratud ressurssidele, hoolimata sellest, et kütust pole. Kuid me täidame kohapeal võimatut missiooni, et kindlustada oma inimestele see, mida saame tagada.
Proua Hijazi on ka ema ja sel nädalal põgenes tema pere Egiptusesse, sest tema lapsed on seal kaitstud.
Ta rääkis ÜRO uudised valusast otsusest lahkuda Gazast, oma kodust ja töökohast.
Seda intervjuud on pikkuse ja selguse huvides redigeeritud.
Maha Hijazi: Ei minu lapsed ega ükski meie Palestiina laps ei tunne end turvaliselt ega kaitstuna. Terve öö ja päev kuulevad nad kõikjal pommitamist ja neil on ainult üks küsimus: mida me valesti tegime, et selle elu ära teenida, ja kas me sureme täna või täna õhtul?
Iga päev küsisid nad minult enne magamaminekut: "Ema, kas me sureme täna öösel sarnaselt oma naabritega, sarnaselt oma sugulastele?" Nii et ma pidin neid kallistama ja lubama, et kui me sureme, siis sureme koos, nii et me ei tunne midagi. Ja kui kuulete pommiplahvatust, olete ohutu. Rakett, mis sind tapab, ei kuule selle heli.
ÜRO uudised: põgenesite esmaspäeval Gazast Egiptusesse. Rääkige meile oma teekonnast, eriti kuna humanitaarid on öelnud, et Gazas pole kusagil turvaline.
Maha Hijazi: Tunnen viha, et pean kodumaalt lahkuma – kodust, korterist ja ka igapäevatööst pagulasi toetades –, aga mida muud saaksin teha oma laste heaks, sest neil on topeltkodakondsus. Pean andma neile võimaluse magada ja tunda, et nad on teiste lastega sarnased. Niisiis, ma ei taha seda võimalust kasutamata jätta, hoolimata kogu valust sees.
Võin teile öelda, et kogu reisi jooksul nutsin koos oma lastega, sest me ei taha oma maalt lahkuda, me ei taha Gazast lahkuda. Kuid me olime sunnitud seda tegema, otsides turvalisust ja kaitset.
Ma elasin tegelikult Gaza keskel Deir al Balahis ja ristmik on lõunas Rafahis. Paljud inimesed, kes just evakueeriti, kõndisid Salahadini tänaval ja neil poleks kuhugi minna. Nägime neid ja olime oma reisi ajal pommitamise tunnistajaks, kuni jõudsime Rafahi ülekäigurajani, millest, muide, kõik palestiinlased ei tohi läbi minna. Teil peab olema muu kodakondsus või muu pass. Nii et see oli raske ja ma ei unusta seda päeva.
ÜRO uudised: Mis oli teie peamine ülesanne UNRWA-s?
Maha Hijazi: Minu põhiülesanne hädaolukorra või selle sõja ajal oli keskses operatsiooniruumis toidufookus. Seega vastutasin ümberasustatud inimeste (IDP) jaoks vajalike toiduainete kindlustamise eest UNRWA varjupaikades. Meie plaan oli panna UNRWA varjupaikadesse 150,000 XNUMX palestiinlast riigi sees ümberasustatud isikut, mille arv on praegu umbes miljon. Nende vajadused on väga suured ja ressursse napib, mistõttu teeme kõvasti tööd, et kindlustada nende ellujäämiseks vähemalt miinimum.
ÜRO uudised: kuidas UNRWA toimib ja kus saab ta Gaza elanikke aidata?
Maha Hijazi: Inimesed otsivad UNRWA koole. Nad otsivad kaitset ÜRO lipu all ja siis vastutame neile lisaks joogi- ja jooksvale veele toidu ja ka toiduks mittekasutatavaid esemeid, tekke, madratseid.
UNRWA meeskonnad Gazas teevad kõvasti tööd, et tagada neile inimestele kõik põhivajadused ning number üks on turvalisus ja ohutus. Sellele vaatamata pole Gazas turvalist kohta, mis on väga tõsi ja väga õige. Aga me anname endast parima, vaatamata kõikidele väljakutsetele, vaatamata piiratud ressurssidele, hoolimata sellest, et kütust pole. Kuid me täidame kohapeal võimatut missiooni, et kindlustada oma inimestele see, mida saame kindlustada.
ÜRO uudised: kas UNRWA hankis kütust, kui te seal olite? Kuidas on lood toidu ja veega? Kas saate vajalikud tarvikud?
Maha Hijazi: Eskaleerumise esimestel päevadel lõpetasime kütuse vastuvõtmise. Ja pärast seda saime nagu tilka kütust, et oma sõidukeid juhtida. Hiljuti, võib-olla neli-viis päeva tagasi, lubati meil kütust saada, kuid see oli väga väike kogus. Ma mäletan viimaseid päevi, mil olin Gazas, ja meil olid abiautod Rafahi ülesõidul, kuid veoautodel polnud kütust, nii et veokid seisid kaks päeva tankimist oodates. Elektrit annavad generaatorid, ka vee pumpamine, kanalisatsioonijaamad, kõik vajab kütust, lisaks pagaritöökojad.
Toidu ja vee osas on need väga-väga väikesed kogused ja ei ole meie vajaduste jaoks piisavad, kuna riigisiseselt ümberasustatud isikute arv kasvab järsult. Kuid see pole ainult inimesed UNRWA varjupaikades. Väljaspool UNRWA varjupaiku on sadu tuhandeid inimesi. Nad on näljased ja nad ei saa süüa isegi kohalikelt turgudelt. Minu pere ei olnud UNRWA varjupaigas, kuid mäletan, et mu vanemad ei saanud turult piisavas koguses toitu. Me olime selle tunnistajaks. Käisime turgudel, aga need on tühjad. Me ei leidnud midagi, mida osta. Meil on raha, aga meil pole midagi osta.
