2023. aasta novembris kukkusid ELi ja Austraalia vahelised läbirääkimised vabakaubanduslepingu (FTA) üle kokku. Selle põhjuseks olid eeskätt ELi ranged nõudmised kaitstud geograafilistele näitajatele – võimalus turustada veine ja muid tooteid kui konkreetsest piirkonnast pärit tooteid – ning samuti jäik lähenemine põllumajandustoodete ekspordi turulepääsule.
Mõni nädal hiljem selgus, et ELi ja Mercosuri läbirääkimiste jätkuv ummik, mis oli suuresti tingitud Brüsseli keskkonna- ja raadamisnõuetest, ei olnud lahendatud, kuna Brasiilia president Lula ütles, et ELil "puudub paindlikkus".
Samal ajal lõpetasid ELi läbirääkijad Indoneesiaga veel ühe läbirääkimiste vooru, mis oli seotud kavandatava vabakaubanduslepinguga: peaaegu kuue kuu jooksul pole praktiliselt mingeid edusamme tehtud ja ka see viimane kohtumine ei olnud teistsugune.
Pilt on selge:
kaubanduse hõlbustamine ja turgude avamine on takerdunud. See on eriline probleem, sest Indoneesia on üks maailma suurimaid ja kiiremini kasvavaid tarbijaturge. Kuna meie eksport Hiinasse ja Venemaale langeb (arusaadavatel ja arusaadavatel põhjustel), peaks prioriteetseks olema uute tohutute turgude avamine. See ei paista nii.
Tõendid näitavad, et see ei ole meie läbirääkimispartneri probleem. Viimase 12 kuu jooksul on Indoneesia lõpetanud leping Araabia Ühendemiraatidega (vähem kui aasta pärast). Ta uuendas hiljuti oma olemasolevat kokkulepe JaapanigaJa on läbirääkimisi Kanada ja Euraasia Majandusliiduga, teiste hulgas. See on ainult sees läbirääkimistel ELiga, et Indoneesia on leidnud, et edusammud on aeglased ja rasked.
See ei ole ainult vabakaubanduslepingu läbirääkimised: Indoneesia algatatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kohtuasi ELi vastu peaks peagi jõudma otsusele. See juhtum, lisaks olemasolevatele vaidlustele taastuvenergia direktiivi ja nikli ekspordi üle, tähendab, et Indoneesia peab meie poliitikat protektsionistlikuks ja kaubandusvastaseks. Presidendivalimised on kavandatud veebruarisse: esinumbri Prabowo on üsna selgelt öelnud, et Indoneesia "ei vaja EL-i", rõhutades ELi kaubanduspoliitika "topeltstandardeid".
Niisiis, milline on suhte tee edasi?
ELi valimised ja uue komisjoni ametisse nimetamine peavad kuulutama lähenemise muutust. Prioriteediks peab olema ELi ekspordi edendamine ja tulevaste hiiglaste, nagu Indoneesia ja India, turulepääsu laiendamine. Tehnokraatlik obstruktsioon tuleb asendada tugeva poliitilise juhtimise ja uutele kaubanduspartneritele pühendumisega.
Samuti on oluline kaasata neid partnerriike neid mõjutavatesse ELi poliitikavaldkondadesse, nagu roheline kokkulepe. Tundub, et komisjon on valesti hinnanud, kui suure reaktsiooni ELi metsade hävitamise määrus esile kutsuks: 14 arenguriiki, sealhulgas Indoneesia, allkirjastasid selle hukkamõistva avaliku kirja ja WTO väljakutsed on kindlasti peatsed. Nõuetekohane konsulteerimine ja diplomaatiline abi oleks võinud vältida selle probleemi muutumist. See konsultatsioon peab ulatuma kaugemale saatkondadest: Indoneesias on miljoneid väiketalunikke, kes toodavad palmiõli, kummi ja kohvi ning ELi määrus mõjutab neid halvasti. Teadvuse puudumine tähendab, et need hääled on nüüd ELi suhtes otse vaenulikud.
Indoneesia üldiselt ei ole antagonistlik. Ta jätkab läbirääkimisi komisjoniga ning mõned liikmesriigid – eelkõige Saksamaa ja Madalmaad – peavad positiivseid kahepoolseid arutelusid. Muret teeb aga reisi suund: me ei saa endale lubada veel 5-aastast seisakut kaubandusaruteludes, samal ajal kui ELi kaubandustõkete ümber kasvavad poliitilised pinged (millest enamik pole veel isegi sisse löönud).
Valimised võiksid ja peaksid andma mõlemale poolele uue alguse. Sama kehtib ka India kohta (valimised aprillis-mais) ja võib-olla isegi Ameerika Ühendriikides (novembris). Peamine punkt, mis neid kõiki ühendab, on see, et need töötavad ainult siis, kui uus komisjon kavatseb tõsiselt edendada ELi ekspordivõimalusi ja vähendada kaubandustõkkeid, mitte neid juurde ehitada.
