Lukustatud, miks? Ta oli vabadusest ära võetud lihtsalt seetõttu, et ta oli veidi segaduses ja mängis hilisõhtul valju muusikat. Naaber oli helistanud politseisse, kes leidis, et tema kodu on sassis ja palus ta üle vaadata. Ta ei olnud psühhootiline ega uskunud, et vajab professionaalset abi. Ta teadis hästi, mis juhtuda võib, ta oli mõned aastad tagasi psühhiaatriaosakonda suletud. Ta viidi sellegipoolest kohalikku psühhiaatriahaiglasse, kus ta tund hiljem lukustati.
Ta ei olnud toime pannud ühtegi kuritegu, ei olnud enesetapja ega kellelegi ohtlik. 45-aastane naine oli sõpradele tuntud kui rahumeelne kristlane ja aktiivne oma kogukonnas. Kuid mõnikord läks tema elu liiga sassi ja see juhtus siin. Ta teadis, et vajab lõõgastumist ja läheb seetõttu puhkusele, ning mängis muusikat, kui pakkis järgmisel päeval reisile asju. Ta mõte oli veidi mujal, kui politsei sel õhtul teist korda kella helistas. Ta ei suutnud seda seletada ja sattus kinnisesse psühhiaatriaosakonda.
Ülaltoodud lugu ei pruugi Taanis olla ebatavaline, sest järjest rohkem inimesi suletakse psühhiaatriaosakondadesse. Ja see ei juhtu ainult ohtlike hullumeelsete kurjategijatega, vaid paljude inimestega. Vaatamata piiravale seadusele, selgesõnalistele kaitseprotokollidele ja selgele poliitikale vähendada sunnimeetmete kasutamist psühhiaatrias, võeti eelmisel aastal psühhiaatrias kõige rohkem vabadust. Ja see on aastaid pidevalt kasvanud.
Psühhiaatria seadus
Taanis võib inimeselt psühhiaatrias vabaduse võtta mitmel viisil. Asjaolud, kriteeriumid ja kaitsemeetmed väärkohtlemise vastu on sätestatud eriseaduses, psühhiaatriaseaduses. Vabaduse võtmist ning sunni või jõu kasutamist võib kohaldada siis, kui isiku vabatahtlikku koostööd ei ole võimalik saavutada ja sekkumist peetakse minimaalse vahendi põhimõttega [vähem pealetükkiv sekkumine] vastavaks.
Seadus nõuab, et isikut võib ja peab kinni pidama, kui ta vajab ravi, ei võta vabatahtlikult vastu vastuvõtupakkumist ja on täidetud järgmised tingimused:
- inimene on hull või hullumeelsusele vastavas seisundis ja
- Isiku ravi osutamiseks kinni pidamata jätmine on ebamõistlik, kuna: (a) tervenemise või haiguse olulise ja otsustava paranemise väljavaade oleks muidu oluliselt halvenenud; või (b) isik kujutab endast või teistele otsest ja olulist ohtu.
Kohtuistungit ei korraldata selleks, et vabaduse võtmine oleks seaduslik. Seda saab teostada hetkel, kui psühhiaater on kinnitanud, et tema hinnangul on vajalik ravi, mida ta suudab pakkuda. Katsealune võib kaevata, kuid see ei takista vabadusekaotuse täideviimist.
See on toonud kaasa selle vahendi üha suurema kasutamise, mille kohaselt peetakse igal aastal tõhusalt kinni tuhandeid inimesi.
3 statistikat tahtmatute kohustuste kohta
Eugeenika
Võimalus võtta tõsise sekkumise – vabaduse võtmise – sihikule nii suur hulk inimesi, sai alguse 1920. ja 1930. aastatest, mil eugeenikast sai Taani sotsiaalse arengu mudeli eeldus ja lahutamatu osa. Toona avaldas üha enam autoreid soovi, et ka mitteohtlikud “hälbikud” saaks sunniviisiliselt psühhiaatriakeskusesse sattuda.
Selle idee liikumapanev jõud ei olnud mure üksikisiku pärast, vaid mure ühiskonna või perekonna pärast. Idee ühiskonnast, kus "hälbivatel" ja "probleemsetel" elementidel polnud kohta.
Tolleaegse kuulsa Taani ülemkohtu prokuröri sõnul Otto SchlegelAjakirja Danish Weekly Journal of the Judiciary artiklis arvasid kõik autorid peale ühe, et "kohustusliku haiglaravi võimalus peaks mingil määral olema avatud ka isikutele, kes ilmselt ei ole ohtlikud, kuid kes ei saa välismaailmas tegutseda, tülikatele hulludele, kelle käitumine ähvardab hävitada või skandaalitseda nende lähedasi. Arvatakse, et ravikaalutlused õigustavad teatud juhtudel kohustuslikku haiglaravi. "
Nii kehtestas Taani 1938. aasta hullumeelsuse seadus võimaluse pidada kinni mitteohtlikud hullud. Asjaomase isiku vabaduse äravõtmise ja seeläbi ühiskonnas adekvaatselt toimima mittetulnute – nn tülikate ja hälbivate hullude, kes ei olnud ohtlik – edasiviiva idee ei olnud inimese mure, vaid mure ühiskonna pärast. Selle võimaluse kehtestamiseni seadusandluses ei viinud mitte kaastundlik mure ega idee abivajajate abistamiseks, vaid ettekujutus ühiskonnast, kus hälbivatel ja „probleemi tekitavatel” elementidel pole kohta. Lõppude lõpuks võib nende käitumine ähvardada nende sugulasi hävitada või skandaalitseda.
Hullult vabaduse võtmine põhines ajalooliselt hädaolukorra seaduse põhimõttel. Kuni 1938. aastani leidus hullumeelselt vabaduse võtmise õiguslik alus veel Taani 1. aasta seaduses 19-7-1683 ja hilisemates õigusaktides. Hullude vabaduse võtmise eeskirjad hõlmasid ainult hullumeelseid inimesi, keda võis pidada ohtlikuks üldisele turvalisusele või endale või ümbritsevale.
Koos Eugeenika mõjutas 1938. aasta hullumeelsuse seadust see muutus ja võimalus pidada kinni mitteohtlikke isikuid, keda tuuakse välja kui ühiskondlikku hädajuhtumit, on säilinud alates uuemast psühhiaatriaseadusest..
Säilitused
Vabaduse võtmise psühhiaatriasse võib lisaks inimeste koju või tänavalt peale toomisele teha ka neid, kes end vabatahtlikult haiglasse paigutavad.
Kui end psühhiaatriahaiglasse sattunud isik taotleb väljakirjutamist, peab vanemarst otsustama, kas patsient võib välja kirjutada või sundravi. Isiku soov vabaneda võib olla selgesõnaline (ta nõuab vabastamist), kuid see võib olla ka isiku käitumine, mida tuleb võrdsustada sooviga vabaneda.
Seaduse järgi saab ja tuleb kinni pidada vabatahtlikult vastuvõetud patsienti, kui isik taotleb haiglast väljakirjutamist ajal, mil ta vastab psühhiaatriaseaduses sätestatud kohustusliku vastuvõtu tingimustele.
Enne seda küsitakse minimaalsete vahendite põhimõtte kohaselt patsiendi nõusolekut jätkuvaks vabatahtlikuks vastuvõtuks.
Taanis on enam kui 25 aastat olnud väga väljendunud poliitiline ja valitsuse tahe vähendada sunni kasutamist psühhiaatrias. Ometi ei kajastu see kavatsus psühhiaatriaosakondade igapäevaelus ja praktikas. Seega võib märgata ka tahtmatute kinnipidamiste olulist suurenemist.
Lisaks tavapärastele tahtevastastele kohustustele ja kinnipidamistele on veel üks vähem ilmne protseduur, mida kasutatakse kohustuste täitmiseks psühhiaatriaosakondades, ilma et see näiks olevat tahtmatu kohustus, hoolimata sellest, et see on asjaomase isiku nõusolekuga vastuolus. Tegemist on kriminaalkorras karistatava kohtuotsusega psühhiaatrilisele ravile. Tänapäeval elavad tuhanded inimesed ühiskonnas, kuid neile võidakse igal ajal järele tulla, kui nad ei järgi ravijuhiseid ja suletakse psühhiaatriaosakonda. Kui see on tehtud, ei peeta seda tahtmatuks kohustuseks.
Seadus, mis põhjustab sundi
Psühhiaatrias vabaduse võtmine on viimastel aastakümnetel aasta-aastalt sagenenud ja ületab tunduvalt psühhiaatriliste statsionaarsete patsientide arvu kasvu või rahvaarvu kasvu.
Taani valitsuste nihkumise jõupingutuste ja üksmeelse poliitilise kavatsusega vähendada sunnimeetmete kasutamist psühhiaatrias, ressursside jaotamise ja keskse administratiivse jõupingutusega selle elluviimiseks võib näha vaid pelgalt fakti seadusliku võimaluse olemasolust nõuda sunni kasutamist libiseva praktika põhjusena, kusjuures psühhiaatrias on vabadusekaotused üha suuremad.
