. Euroopa inimõiguste konventsioon (ECHR) on laialdaselt tunnustatud kui oluline ja tõhus rahvusvaheline inimõiguste kaitse leping. Sellel on olnud oluline roll inimõiguste arendamisel ja teadlikkuse tõstmisel Euroopas. Ja see on avaldanud märkimisväärset mõju seadusloomele enamikus Euroopa riikides. Selle tähtsust on raske üle hinnata. Euroopa on viimase poole sajandi jooksul muutunud paljudes aspektides paremaks kohaks elamiseks ja EIÕK on selle saavutamisel mänginud olulist rolli.
Teise maailmasõja järel pidasid juhtivad riigid inimõigusi põhivahendiks, et vältida sõja ajal aset leidnud kõige tõsisemate inimõiguste rikkumiste kordumist.
Esimeste inimõigusalaste dokumentide koostamine Inimõiguste ülddeklaratsioon, ja seejärel rahvusvaheline inimõiguste pakt, algatati ÜRO sfääris vahetult pärast Teise maailmasõja lõppu. Kuid see edenes aeglaselt, osaliselt erinevate seisukohtade tõttu selle kohta, millised inimõigused on või milles võiks kokku leppida. See võis tugevalt kaasa aidata, et Euroopa inimõiguste tegevuskava otsustati edendada 1948. aasta mais toimunud Euroopa Kongressil ja selle käigus.
Kongressil anti välja deklaratsioon ja lubadus luua Euroopa konvent. Pandi teises ja kolmandas artiklis öeldi: „Soovime hartat Inimõiguste mis tagab mõtte-, kogunemis- ja sõnavabaduse ning õiguse moodustada poliitilist opositsiooni. Soovime, et selle harta rakendamiseks oleks Euroopa Kohus piisavate sanktsioonidega.
1949. aasta suvel osales üle 100 parlamendiliikme tolleaegsest kaheteistkümnest Euroopa Liidu Nõukogu liikmesriigist. Euroopa kohtus Strasbourgis nõukogu konsultatiivassamblee (parlamendiliikmete assamblee, mida tänapäeval nimetatakse parlamentaarseks assambleeks) läbi aegade esimesel koosolekul. Nad kohtusid, et koostada "inimõiguste harta" ja teiseks luua kohus selle jõustamiseks.
Pärast ulatuslikke arutelusid saatis assamblee oma lõpliku ettepaneku nõukogu otsuseid tegevale organile ehk Ministrite Komiteele. Ministrid kutsusid kokku ekspertide rühma, et konventsioon ise läbi vaadata ja lõplikult vormistada.
Euroopa konventi arutas ja selle lõplikku teksti sõnastas see osaliselt liikmesriikide ministeeriumide diplomaatidest koosnev ekspertgrupp. Nad püüdsid integreerida traditsioonilist kodanikuvabaduste lähenemisviisi, et tagada "tõhus poliitiline demokraatia", mis pärineb Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja teiste vastloodud Euroopa Nõukogu liikmesriikide traditsioonidest.
Euroopa inimõiguste konventsioon avati allakirjutamiseks 4. novembril 1950 Roomas ja see jõustus 3. septembril 1953.
