Nagu oleme oma silme all näinud, teeb Putin oma strateegilisi otsuseid ajaloo ja inimeste moonutatud vaate kaudu. Ta arvas, et Venemaaga sidemetega ukrainlased tervitaksid sissetungi, kuid ta unustas (või ignoreeris), et need inimesed ei sea oma sõpru ja perekondi tähtsamaks seoses riigiga või sellega, mida see esindab.
Putinil on russofiilide ja russofonide stereotüüp. Ta arvab, et need inimesed, valides lääne (EL ja NATO) asemel Venemaa, nõustuvad tingimata Putini hullunud imperialismiga. Putin näeb olevikku ajaloona, inimeste ja poliitiliste liikumiste suurte lainetena, mis liiguvad eri suundades... Aga olevik pole veel ajalugu. Praegu koosneb olevik inimestest.
Need Ukraina-sisesed russofiilid võivad poliitiliselt isegi ühtida Putini režiimiga. Inimesed, keda nad iga päev näevad, ei nõustu kõik oma poliitilise vaatega, neil on nendest erinev maailmavaade, nad tahavad lihtsalt oma riigi jaoks teistsugust projekti. Küsimus Ukrainas 2013. aastal, Vene-Maidani revolutsioonis, ei olnud “kas me ühineme Venemaaga või mitte?”, vaid “kas me ühineme läänega või mitte?”. Muidugi, et olla osa sellest niinimetatud “läänest”, pidi Ukraina lahkuma Venemaalt ja selle mõjust, kuid mulle tundub, et alternatiiviks ei olnud mitte liituda Venemaaga, vaid jääda enam-vähem neutraalseks.
Ja nii tegi Putin selle kummalise assotsiatsiooni, et kui inimestele ei meeldi lääs, siis ta meeldib neile ilmtingimata, siis see ei ütle eriti palju selle kohta, mida inimesed arvavad ja rohkem seda, mida Putin endast arvab. Ilmselt ei vasta see minapilt tegelikkusele.
Kõige kummalisem stereotüüp/eeldus, mida Putin aga ühe oma suurejoonelise ennustuse tegi (seni on need kõik suurejooneliselt läbi kukkunud), on see, et eurooplased kardaksid "suurt vene karu" liiga palju ja püüaksid olukorda rahustada. kõik, mida nad suudavad, põgenedes mis tahes konflikti eest, mida ainult "karmid venelased saavad võtta".
Eurooplased on uhked, nad pole uhked mitte ainult oma rahvuse, vaid ka mille üle Euroopa esindab: demokraatiat, vabadust ja enesemääramist. Putin on nende väärtuste vastand. Venemaal surutakse kõik vabadused raudse rusikaga kokku ja seega on demokraatia tühi sõna, kui mitte räpane sõna, ja enesemääramise kohta... Putin näeb terveid rahvaid pelgalt marionettidena; Valgevene, Kasahstan, Kõrgõzstan ja nii edasi, ainult etturid malelaual vene autokraadile.
Ma ütleksin, et on tõsi, et inimesed ei ole Euroopas oma rahvusesse nii kiindunud, vähemalt võrreldes varasemate aegadega. Kui aga eurooplased hindavad midagi, on demokraatia ja sellega kaasnev vabadus, siis ei saa Euroopast kellegi marionett. Eurooplased ei allu enam kunagi diktaatori soovidele ega täida neid. Euroopa võitleb selle eest, mida ta esindab, mis tahes hinnaga.
XX sajandil olid Euroopa demokraatia vaenlased fašism ja kommunism. XXI sajandil on vaenlasteks autokraatia ja autoritaarne/totalitaarne kapitalism.
Samuti hindas Putin kõvasti üle oma positsiooni Euroopa suhtes. Alustuseks on Venemaa Euroopaga võrreldes piisk meres. Venemaa SKT on võrreldav Hispaaniaga, suuruselt 4. kohal majandus ELis, kuid mis veelgi olulisem, Putin unustab, et tema hinnalisel maagaasil pole Euroopa jaoks 10-20 aasta pärast mingit väärtust.
Jah, kui taastuvenergia (tuul, päike jne) areng jätkab oma praeguse tempoga, ei lähe kaua aega, kuni Euroopa peamiseks energiaallikaks on taastuvenergia. See juhtub viimastel aastakümnetel seda tüüpi tehnoloogiasse tehtud suurte investeeringute tagajärjel.
Miks peaksid eurooplased kartma kaotada asja, mille väärtus on 10 aasta pärast poole praegusest väärtusest? Miks peaksime loovutama oma põhiväärtused ja tõekspidamised asja nimel, mida me üheskoos lõpuks ületaksime?
Ja just selleks, et näidata, kui väike Putin tegelikkuses on ning kuidas Euroopa ja eurooplased ei karda, teatas Saksamaa kantsler Olaf Scholz, et sõjalist eelarvet suurendatakse kahe protsendini riigi majandustoodangust. 2 miljardit eurot Saksamaa kaitse-eelarvesse. Tuletan meelde, et see on võrreldav Venemaa kaitse-eelarvega ja EL-is on veel 100 riiki, kes on valmis Putinile koha kätte näitama...
