Maailmas, kus ideoloogiad ja sektid tekitavad sageli vaidlusi ja segadust, muutub nende nähtuste keerukuse mõistmine esmatähtsaks. The European Times tal oli harukordne võimalus istuda maha hinnatud sotsiaalteadlase ja endise Weltanschauungsbeauftragteri (mida paljud nimetasid "sekti/kultusvolinikuks") Peter Schultega, kes süvenes nende teemade sügavustesse üle kümne aasta. Selles eksklusiivses intervjuus jagab Schulte oma sügavaid kogemusi, mõtisklusi ja tähelepanekuid, mis heidavad valgust "sektide" ja "kultuste" sageli valesti mõistetavale maailmale.
Sissejuhatus
Aastatel 1998–2010 kestnud karjäär avas Schulte rolli ideoloogiate ja sektide esindajana mitmekesiste vaatenurkade ja haaravate elulugude ees. Vastupidiselt tavapärastele ootustele leidis ta, et nende asjade tegelik olemus on palju keerulisem ja ühiskonnaga läbi põimunud, kui seni arvati. Selles siiras vestluses käsitleb Schulte seda, kuidas tema kohtumised abi otsivate inimestega viisid sageli üllatavate paljastusteni, ületades niinimetatud "kultuste" pinnapealse kujutamise.
Vestluse edenedes süveneb Schulte ka oma kogemustesse Scientology, teema, mis jätkuvalt avalikkuse tähelepanu köidab. Läbi põhjaliku uurimistöö ja analüüsi teeb ta lahti sotsioloogilised tegurid, mis põhjustavad selle religioosse liikumise häbimärgistamist, seab kahtluse alla levinud arusaamad ja tõstatab mõtlemapanevaid küsimusi ühiskondlike väärtuste ja moraali kohta. Tema raamat hõlmab selliseid küsimusi nagu "Milline oli usutav alus Scientology kuulutanud sotsiaalseks ohuks? Mis olid nende tegude põhjused? Millised institutsioonid, inimesed või teised osalejad olid oluliselt kaasatud? Milliseid vahendeid nad valmistasid Scientology tunduda ohtlik?"
Selles silmiavavas arutelus pakub Schulte "kultusprobleemile" värsket vaatenurka, kutsudes üles kasutama uue religioossuse ja vaimsuse mõistmisel nüansirikkamat ja objektiivsemat lähenemist. Ta usub, et riik, mitte ainult kirikud, peaks mängima rolli läbipaistvuse edendamisel ja teadlike arvamuste edendamisel usuküsimustes.
Liituge meiega, kui asume koos Peter Schultega teadmiste ja valgustatuse teekonnale, uurides ideoloogiate ja sektide varjatud keerukusi selles eksklusiivses intervjuus, mille teile tõi The European Times.
The European Times: Kuidas sai teist "ideoloogiate ja sektide esindaja" (Weltanschauungsbeauftragter)?
Peter Schulte: See oli tegelikult üsna triviaalne. Olin teinud doktorikraadi sotsiaalteadlasena 1998. aastal, tegelenud mõnda aega teadustööga ja lihtsalt otsisin uut väljakutset. Juhuslikult sattusin ajalehekuulutusele: otsiti inimesi usu- ja ideoloogiliste küsimuste teabekeskuse rajamiseks ja haldamiseks. Tööandjaks oli Tirooli provints. Kandideerisin ja mind võeti vastu, teadmata, mida oodata.
Kaua sa seal töötasid?
PS: Aastatel 1998–2010 Tirooli valitsuse sotsiaalpoliitilises osakonnas. Mul oli kaks töötajat, suur kontor ja vastutasin “sektantlike küsimuste” nõustamise ja teabevaldkonna eest.
Milliseid kogemusi selle aja jooksul kogesite?
PS: Mulle tundus huvitav teada, millised inimesed millise murega sellise asutuse poole pöördusid. Esimene teave, mille sain, oli materjal erinevatest sektide nõustamiskeskustest Saksamaal ja Austrias, kiriku ja riigi algatustest ning ka eravanematelt. Märgid olid selged: nn kultuste oht on väga suur ja ka mina võin olla maailmas kurjusevastases võitluses osaleja. Kohe anti selleks vajalikud relvad, nimelt kõikvõimalikud infovoldikud.
Inimesed, kes minu poole otse nõu küsima pöördusid, tundsid aga kirjanduse vastu vähem huvi. Neid huvitasid rohkem konkreetsed igapäevased probleemid, mis ilmselgelt olid seotud nn sektidega. Lähemal uurimisel selgus aga sageli, et nende probleemid on keerulisemad ja kaugeleulatuvad ning põhjuslik probleem – st nn kultus – oli vaid üks osa kogu interaktsioonisüsteemist.
Need olid enamasti üksikud elulood, kus püüti konstrueerida “kultuslikku” konteksti. Osa abiotsijaid oli nii raskes seisundis, et ei saanud enam nõustamist läbi viia.
Nad uskusid vandenõuteooriatesse ja võõrvõimudesse, mis piiravad ja manipuleerivad neid nende tegevuses. Neid tähelepanekuid eiratakse nõustamisstseenis täielikult, kuigi minu arvates moodustavad need olulise aluse diskussioonile, kuidas nn kultustega toime tulla.
Mida saate meile oma kogemusest rääkida Scientology?
PS: Scientology teenib paljusid inimesi par excellence kurjuse projektsiooniekraanina. On täiesti ebaoluline, kas süüdistused vastavad tõele või valed, oluline on see, et need aitavad põlistada müüte nn sektidest. Nõustamisstseen teeb kõik selle kuvandi transportimiseks ja säilitamiseks. See pani mind imestama, kui lugesin, et paljudes nõustamiskeskustes Scientology on taotluste loendi tipus. Ma ei saanud seda tähelepanekut teha.
Oma aktiivsel ajal ootasin liikmeid Scientology kes otsisid oma väljumisel abi, saatjat ja nõustamist. Aga minu juurde ei tulnud keegi, minu juurde tulid hoopis tunnustatud kirikute inimesed, kes tahtsid lahkuda, enamasti kõrgemad funktsionäärid, kes kirikuvõimuga läbi ei saanud. Ja kuigi nad olid väga pühendunud ühisele hüvele, olid nad täis enesekindlust ja süütunnet.
Tänaseni avatud diskursus edasi Scientology puudub, eriti vastus üldisele küsimusele uue religioossuse ja vaimsuse tähendusest segaseks muutunud maailmas. Teise probleemi näen klassikalise meedia ülesandes avaldada usaldusväärset teavet ja fakte. Sotsiaalmeedia ja uute infokanalite tulekuga on nad aga sageli sunnitud genereerima tähelepanu, et lugejaskond välja ei langeks.
Mis sundis teid pärast 12 aastat töölt lahkuma?
PS: Sain aru, et ma ei jõua kuhugi. Osariigi valitsusel olid ootused, mida ma ei tahtnud ega suutnud täita. Niikaua kui levitate "sektantlikku ohtu" ja kutsute nõnda selle nimega, olete osa kogukonnast, mis ei kahtle eneses. Kõik peavad ühtemoodi mõtlema ja neid, kes seda ei tee, ähvardab tõrjutus ja igavene pagendus. Suurele osale nõustamisstseenist on omane, et suuresti ignoreeritakse vastakaid arvamusi ja kogemusi, kuigi osutatakse just sellele probleemile “sektides”.
Kirjutasite kunagi hiljem raamatu.
PS: Jah, tahtsin teha oma tähelepanekud ja kogemused huvilisele avalikkusele kättesaadavaks, tuua nii-öelda diskussiooni uut hoogu. Tulemuseks oli populaarteaduslik analüüs, mis vaatleb teemat erinevatel tasanditel.
Teie uus raamat on täielikult pühendatud teemale Scientology. Miks?
PS: Tahtsin teada, kuidas see vaidlus tekkis, miks Scientology Saksamaa põhiseaduse kaitse amet jälgib ja millised sotsioloogilised tegurid mõjutavad sotsiaalset kuvandit Scientology. Selleks uurisin aastaid intensiivselt, töötasin läbi dokumente ja viisin läbi intervjuusid. Ainuüksi Saksamaa liiduvalitsuse toimikutega tutvumine näitab, kui hõredad andmed tegelikult on ja nii Scientology Põhiseaduse Kaitse Amet on tegelikult alates 1997. aastast alusetult jälginud.
Scientology on huvitav nähtus, sest me võime jälgida tõrjutuse ja häbimärgistamise sotsioloogilisi tegureid selles, kuidas ühiskond selle uue religioosse liikumisega tegeleb. See arutelu ei käi faktide ega tõe üle, vaid väärtuste ja moraali käsitlemise üle. Usuliikumist, mis taunib psühhiaatria minevikku ja üldiselt selle meetodeid, pole Saksamaal kunagi eksisteerinud. Samas võisin täheldada, et mõned huvigrupid töötavad väga intensiivselt nn väljalangejate esitlemisel kogu kogukonna esindajana, eesmärgiga levitada negatiivset kuvandit. Scientology ühiskonnas. Vahel jäi mulle mulje, et sellega püüti tähelepanu kõrvale juhtida ametlikes kirikutes esinevatelt kõrvalekalletelt.
Milline oli reaktsioon teie raamatule?
PS: Ootasin enamat: rohkem moraalset nördimust, rohkem vaidlusi, rohkem arutelusid. Kuigi ringluses on mitu tuhat raamatut, tundub mulle, et raamat on vaikinud. Isegi endised kolleegid nõustamisvaldkonnast ei reageerinud minu väljaandele ega ka Saksamaa põhiseaduse kaitse amet. Selle asemel sain Amazonist mõnda arvustust lugeda. Siiski ei rünnatud mind kui pesalõhkujat ega ebateaduslikku.
Vahepeal on saadaval ka raamatu ingliskeelne tõlge ja see ilmub peagi.
Tagantjärele: kuidas näete "kultusprobleemi" üldiselt?
PS: Arutelu on täiesti liialdatud ja midagi ei sea kahtluse alla. Niinimetatud sektide valdkond puudutab ainult teatud valdkondi meie ühiskonnas ja sageli on tegemist väärtusorientatsiooniga või lihtsamalt öeldes küsimusega, mis on lubatud ja mis mitte. On huvigruppe, kellel on probleem uue religioossuse ja vaimsusega, inimesi, kes usuvad, et see on inimesele kahjulik. Miks inimesed pöörduvad uute vaimsete pakkumiste poole, mida nad sealt otsivad või leiavad või see, et inimesed tunnevad end sellistes gruppides lihtsalt hästi hoitud, on nende huvigruppide jaoks täiesti ebaoluline.
Me ei tohiks jätta seda küsimust ainult kirikute hooleks – nagu on juhtunud varem –, sest riigi ülesanne peaks tegelikult olema religiooniküsimuste läbipaistvuse tagamine või teabetasakaalu tagamine. Nii saaks kodanik kujundada objektiivse arvamuse.
FECRIS on rahvusvaheline ühendus, mis koondab erinevaid sektidevastaseid liikumisi. Kas teil oli sellega kogemusi?
PS: Austrias on ka organisatsioon, mis toetab ja edendab FECRIS. Selle liikmed on piitsutajad, kes on igasuguse uue religioossuse ja vaimsuse vastu. Nad levitasid kummalisi teooriaid "kultuste" ja nende "meetodite" kohta. Mul oli pidevalt tunne, et perekondlikes konfliktides püütakse süüdistada "kultusi".
Mida sa täna teed?
PS: Olen füüsilisest isikust ettevõtja tervisesektoris. Siin pean suhtlema palju silmade kõrgusel, mida nii minu kliendid kui ka mina väga hindan. Teema huvitab mind endiselt ja aeg-ajalt saan endiselt kutseid avaldada oma arvamust usuliikumiste teemal.
Lisateavet Peter Schulte kohta:
Peter Schulte on silmapaistev sotsiaalteadlane, kes on tuntud oma läbinägeliku panuse poolest sotsioloogiasse ja ideoloogiatesse. Ta töötas kaksteist aastat valitsuse "esindajana" ideoloogiate ja sektide alal, saades ainulaadse ülevaate religioossete ja ideoloogiliste küsimuste keerukusest. Schulte uurimused seadsid kahtluse alla valitsevad arusaamad, toetades uute religioossete liikumiste nüansirikkamat mõistmist. Tänaseks on ta FIE ettevõtja tervisesektoris, jätkates oma teadmiste ja asjatundlikkuse jagamist. Schulte kirg inimkäitumise lahtiharutamise ja teadlike arutelude edendamise vastu on jätnud sotsiaalteaduste maailma püsiva mõju.
