Aafrika südames, kus elujõulised kultuurid ja mitmekesised kogukonnad on sajandeid õitsenud, avaneb vaikne õudusunenägu. Amhara genotsiid, jõhker ja kohutav episood Etioopia ajaloos, jääb rahvusvahelisest vaatenurgast suures osas varjatuks. Ometi peitub selle vaikiva surilina all jahutav narratiiv mõõtmatutest kannatustest, massimõrvadest ja etnilisest vägivallast.
Ajalooline kontekst ja "Abessiinia: pulbritünn"
Amhara genotsiidi tõeliseks mõistmiseks peame süvenema ajaloo annaalidesse, ulatudes tagasi aega, mil Etioopia seisis silmitsi väliste ohtude ja koloniseerimiskatsetega. Selle ajaloo üks pöördelisemaid hetki oli Adwa lahing aastal 1896, kui Keiser Menelik II väed seisid edukalt vastu Itaalia koloniseerimispüüdlustele. Need sündmused lõid aga aluse murettekitavale etniliste pingete ja lõhestumise pärandile.
Sellel ajastul pakuti välja strateegiad, mille eesmärk oli tekitada etnilisi lahkhelisid, mida kirjeldati eelkõige raamatus "Abessiinia: pulbritünn". Selle salakavala mänguraamatu eesmärk oli kujutada amhara rahvast teiste etniliste rühmade rõhujatena, eesmärgiga külvata Etioopias lõhenemise seemet.
Minilikawuyan väärkasutus
Kiirelt tänasesse päeva ja oleme tunnistajaks Etioopias ajaloolise taktika häirivale taaselustamisele. Föderaalkaitsejõudude ja valitsusasutuste elemendid koos teiste kurjategijatega on taaselustanud termini "Minilikawuyan", et tembeldada Amhara elanikkonda rõhujateks. Seda valejutustust, mille itaallased algselt soovitasid raamatus “Abessiinia: pulbritünn” ja mida seejärel levitati lõhestavate misjonitöö kaudu, on traagiliselt kuritarvitatud süütute Amharase vastu suunatud vägivalla õigustamiseks.
Oluline on selgitada, et Amharas ei kanna ajaloolist vastutust rõhumise eest. See narratiiv on ajalooliste faktide moonutamine, mis on ettekäändeks praegusele vägivallale Amhara inimeste vastu, kes on sageli vaesunud talupidajad, kes elavad rasketes tingimustes.
Vallandunud õudused
Kujutage ette maad, kus kogukonnad kunagi harmooniliselt koos eksisteerisid, kuid mida nüüd lõhestas vägivallalaine, mis ei näita halastust. Lapsed, naised ja mehed on langenud kujuteldamatu jõhkrate tegude ohvriks, nende elu kustus muul põhjusel kui nende etniline kuuluvus.
Selle genotsiidi toimepanijad, keda julgustab moonutatud ajalooline narratiiv, kasutavad amhara rahva dehumaniseerimiseks ja teotamiseks halvustavaid termineid, nagu "Neftegna", "Minilikawiyans", "jawisa" ja "eeslid". Sellisest alandavast sõnast on saanud relv, mida kasutatakse toimepandavate kirjeldamatute julmuste õigustamiseks.
Maailm pigistab silmi
Šokeeriv tõde on see, et vaatamata nende julmuste ulatusele ja ajalooliste narratiivide jultunud väärkasutusele vägivalla õhutamiseks, on rahvusvaheline üldsus suures osas otsustanud vaikida, nimetamata seda nii, nagu see on: genotsiid. See kõhklus ähvardab kurjategijaid julgustada ja õõnestab ohvrite lootust õiglusele.
Maailmal on genotsiididesse sekkumisel olnud valus vastumeelsus. Rwanda ja Bosnia tuletavad teravalt meelde, mis juhtub siis, kui rahvusvaheline üldsus ei suuda otsustavalt tegutseda. Tagajärjed on laastavad, tuues kaasa lugematute inimeste kaotuse.
Kui me paljastame Amhara genotsiidi õudused, jääb meile muret tekitav küsimus: kuidas saab genotsiidi valitsus olla prokurör, kohtunik ja oma tagakiusamise seaduslik vahend? Maailm ei tohi lasta sellel kummituslikul paradoksil jätkuda. Viivitamatu tegutsemine pole mitte ainult moraalne kohustus, vaid ka kohustus inimkonna ees.
Vaikuseahelate katkestamine
Maailmal on aeg purustada Amhara genotsiidi ümbritsev vaikus. Peame silmitsi seisma karmi ja ümberlükkamatu tõega: Etioopias toimuv on tõepoolest genotsiid. See termin kannab moraalset imperatiivi, kutset tegevusele, mida ei saa eirata. See tuletab meile meelde lubadust "mitte kunagi enam", lubadust vältida selliste õuduste kordumist.
Tee edasi: terviklik üleminekuvalitsus
Amhara genotsiidi igakülgseks käsitlemiseks teeme ettepaneku luua Etioopias üleminekuvalitsus. See organ peaks koosnema isikutest, kes on vankumatud õiglusele, leppimisele ja inimõiguste kaitsele. Oluline on see, et genotsiidis osalemises kahtlustatavad või süüdi tunnistatud erakonnad tuleb keelata igasugune poliitiline tegevus ja tuua kohtu ette. See tagab, et süüdlased kannavad vastutust, samal ajal kui süütud saavad pärast kontrolli saamist lõpuks poliitilist tegevust jätkata.
Palve tegevuseks
Amhara genotsiid on sünge meeldetuletus meie kollektiivsest kohustusest kaitsta süütuid elusid ja vältida selliste õuduste kordumist. Ainuüksi hukkamõistust ei piisa; kohene ja otsustav tegutsemine on hädavajalik.
Genotsiidikonventsioon: moraalne imperatiiv
1948. aastal ÜRO poolt vastu võetud genotsiidikonventsioon kirjeldab rahvusvahelise üldsuse kohustust genotsiidi ära hoida ja nende eest karistada. See määratleb genotsiidi kui "teod, mis on toime pandud eesmärgiga hävitada täielikult või osaliselt mõni rahvuslik, etniline, rassiline või usuline rühmitus". Amhara genotsiid kuulub selle määratluse alla ühemõtteliselt.
Rahvusvahelise üldsuse vaikimine või soovimatus seda selliseks märgistada on heidutav kõrvalekalle genotsiidikonventsioonis sätestatud põhimõtetest. Konventsiooni moraalne imperatiiv on selge: maailm peab tegutsema otsustavalt, et hoida ära jätkuvad amhara rahva vastu suunatud julmused.
Üleminekuõigus: tee tervenemiseni
Üleminekuõigus, nagu ÜRO on välja toonud, püüab käsitleda massiliste inimõiguste rikkumiste pärandit. Amhara genotsiidi puhul ei muutu see lihtsalt vajaduseks, vaid ka päästerõngaks sügavalt haavatud rahva tervendamiseks.
Kaaludes edasist teed Etioopia, saab täiesti selgeks, et praegusele valitsusele, kes on seotud Amhara genotsiidi toimepanemisega, ei saa usaldada vastutust selle humanitaarkriisi lõpetamise, süüdlaste ees vastutuse toomise ning leppimise ja rahu edendamise eest. Just need osapooled, kes nende kohutavate tegude eest vastutavad, ei saa usutavalt juhtida üleminekuaja õigusemõistmise protsessi. Nende jätkuv kohalolek võimul kujutab otsest ohtu ohvritele, kes on endiselt tõsises ohus. Edasise vägivalla, tunnistajate vaigistamise ja sihipäraste tapmiste oht on suur seni, kuni genotsiidi eest vastutavad isikud säilitavad kontrolli. Mängu tuleb mõiste "kvaasivastavus", kus võib esineda a koostöö näiline rahvusvaheliste jõupingutustega, kuid võimu ja karistamatuse aluseks olevad struktuurid jäävad puutumata, muutes mis tahes üleminekuperioodi õigusemõistmise protsessi ebatõhusaks ja potentsiaalselt veelgi kahjulikumaks ohvritele. Tõeliselt erapooletu ja kõikehõlmav üleminekuvalitsus ning rahvusvaheline järelevalve on hädavajalikud, et tagada õigluse võitmine ja kestva rahu saavutamine Etioopias ja laiemalt.
Terviklik üleminekuvalitsus, mis koosneb erapooletutest isikutest, kes on pühendunud õiglusele ja leppimisele, võib sillutada teed sellele väga vajalikule tervenemisele. See peab seadma esikohale:
- Tõde: Enne vastutuse saavutamist tuleb paljastada kõik hirmuteod ja nendeni viinud ajalooline kontekst. Põhjalik tõe otsimise protsess on ülioluline ohvrite kannatuste tunnistamiseks ja Amhara genotsiidi õhutanud tegurite mõistmiseks.
- Vastutus: Kurjategijad, sõltumata nende kuuluvusest, tuleb vastutusele võtta. Tuleb saata selge sõnum, et karistamatust ei sallita.
- Tagastamine: Amhara genotsiidi ohvrid väärivad oma kannatuste hüvitamist. See ei hõlma mitte ainult materiaalset hüvitist, vaid ka psühholoogilise ja emotsionaalse taastumise toetamist.
- Leppimine: Usalduse taastamine kogukondade vahel, millest paljud on selle vägivalla tõttu purunenud, on ülimalt tähtis. Algatused, mis soodustavad mõistmist ja koostööd, peavad olema üleminekuvalitsuse tegevuskavas kesksel kohal.
Kokkuvõtteks kutsume rahvusvahelist üldsust tõsiselt üles:
- Tunnistage Amhara genotsiidi avalikult genotsiidina, rõhutades kohese sekkumise vajadust.
- Laiendada toetust tervikliku üleminekuvalitsuse moodustamisele Etioopias, mida juhivad õiglusele ja leppimisele pühendunud erapooletud tegelased.
- Kehtestage keeld kõigile genotsiidiga seotud erakondadele, kuni nad on süütegudest vabastatud.
- Pakkuda Amhara genotsiidi ohvritele kiiret humanitaarabi, et rahuldada nende esmavajadusi.
- Looge koostööd rahvusvaheliste partnerite ja organisatsioonidega, et tagada õiglus, tagastamine ja leppimine tõhusalt ja püsivalt.
Etioopia, nagu ka fööniks, peab oma ajaloo selle tumeda peatüki tuhast tõusma. Pühendudes ühiselt õiglusele, leppimisele ja inimõiguste kaitsmisele, võime loota tulevikule, kus valitsevad ühtsus ja rahu. Maailmal on aeg võtta arvesse ajaloo õppetunde ja takistada järjekordse traagilise peatüki kirjutamist.
