By Püha Athanasius Aleksandriast
Peatükk 3
Nii veetis ta (Antonius) paarkümmend aastat ennast treenides. Ja pärast seda, kui paljudel oli põletav soov ja ta tahtis tema eluga rivaalida, ja kui mõned tuttavad tulid ja sundisid ta ukse sisse, tuli Antony välja nagu mõnest pühakojast, initsieeritud õpetuse saladustesse ja jumalikult inspireeritud. Ja siis näitas ta esimest korda end oma kindlustatud paigast neile, kes tema juurde tulid.
Ja kui nad teda nägid, imestasid nad, et ta keha oli samas seisus, et seda polnud liikumatus nuumanud ega paastumine ja kuraditega võitlemine nõrgenenud. Ta oli selline, nagu nad teda enne erakut tundsid.
* * *
Ja paljud kohalolijad, kes kannatasid kehaliste haiguste all, tervendas Issand tema kaudu. Ja teised puhastas ta kurjadest vaimudest ja andis Antonile kõne kingituse. Ja nii lohutas ta paljusid leinajaid ja teisi, kes olid vaenulikud, muutus ta sõpradeks, kordades kõigile, et nad ei peaks maailmas midagi eelistama Kristuse armastusele.
Rääkides nendega ja soovitades neil meeles pidada tulevasi häid asju ja inimlikkust, mida Jumal, kes ei säästnud oma Poega, vaid andis Tema meie kõigi eest, veenis paljusid kloostrielu vastu võtma. Ja nii tekkisid mägedesse järk-järgult kloostrid ja kõrbe asustati munkadega, kes lahkusid oma isiklikust elust ja kirjutasid alla taevasse elama.
* * *
Ühel päeval, kui kõik mungad tema juurde tulid ja tahtsid temalt sõna kuulda, ütles ta neile kopti keeles järgmist: „Püha Pühakiri on piisav, et meile kõike õpetada. Meil on aga hea üksteist usus julgustada ja end sõnaga tugevdada. Teie, nagu lapsed, tulge ja rääkige mulle nagu isa, mida teate. Ja mina, olles sinust vanem, jagan sinuga seda, mida tean ja kogemustest olen saanud.
* * *
„Eelkõige peaks teie kõigi esimene hoolitsus olema: alustades mitte lõõgastuda ja mitte lasta end oma töös heidutada. Ja ärge öelge: "Oleme askeesis vanaks jäänud." Kuid pigem suurendage iga päevaga oma innukust üha enam, nagu alustaksite esimest korda. Sest kogu inimelu on väga lühike võrreldes tulevaste aastatega. Seega pole kogu meie elu midagi igavese eluga võrreldes.
"Ja iga asja maailmas müüakse selle eest, mis see väärt on, ja kõik vahetavad sarnast sarnase vastu. Kuid igavese elu lubadus ostetakse väikese asja eest. Sest selle aja kannatused ei ole võrdsed hiilgusega, mis meile tulevikus ilmutatakse”.
* * *
„Hea on mõelda apostli sõnadele, kes ütles: „Ma suren iga päev.” Sest kui me ka iga päev elame nii, nagu sureme, siis me ei tee pattu. Need sõnad tähendavad: ärkame iga päev ja mõtleme, et me ei ela õhtuni. Ja jälle, kui me magama valmistume, siis mõelgem, et me ei ärka. Sest meie elu olemus on tundmatu ja seda juhib Providence”.
„Kui meil on selline meelsus ja elame nii iga päev, ei tee me pattu, ei ihalda kurja ega ole kellegi peale vihane ega kogu maa peale aardeid. Aga kui me eeldame, et sureme iga päev, jääme varatuks ja andestame kõigile kõik. Ja me ei säilita üldse ebapuhast naudingut, vaid pöördume sellest eemale, kui see meist mööda läheb, võideldes alati ja pidades meeles kohutava kohtupäeva.
"Ja nii, alustades ja kõndides heategija teed, püüdkem rohkem jõuda selleni, mis ees ootab. Ja keegi ärgu pöördugu tagasi nagu Loti naine. Sest ka Issand ütles: "Ükski, kes on pannud käe adra külge ja pöördub tagasi, ei kõlba taevariiki."
„Ärge kartke, kui kuulete vooruslikkusest, ja ärge hämmastage seda sõna. Sest see pole meist kaugel ega ole loodud väljaspool meid. Töö on meis endis ja seda on lihtne teha, kui vaid soovime. Hellenid lahkuvad kodumaalt ja lähevad üle mere teadust õppima. Meil pole aga vaja taevariigi pärast kodumaalt lahkuda ega ka heategija pärast merd ületada. Sest Issand ütles meile algusest peale: "Taevariik on teie sees." Nii et voorus vajab ainult meie soovi.
* * *
Ja nii olid neil mägedel telkide kujul kloostrid, täis jumalikke koore, kes laulsid, lugesid, paastusid, palvetasid rõõmsa südamega tulevikulootusega ja töötasid almuse andmise nimel. Neil oli ka omavaheline armastus ja kokkulepe. Ja tõepoolest, oli näha, et see on omaette maa, kus on jumalakartlikkus ja inimeste õiglus.
Sest ei olnud ülekohut ja ülekohut, ei olnud tölneri kaebust, vaid erakute kogunemine ja ühtne vooruslik mõte kõigile. Seetõttu, kui keegi nägi taas kloostreid ja seda nii head munkade ordu, hüüatas ta ja ütles: „Kui ilusad on su telgid, Jaakob, su elamud, Iisrael! Nagu varjulised orud ja nagu aiad ümber jõe! Ja nagu aaloepuud, mille Issand istutas maa sisse, ja nagu seedripuud vee lähedal!” (24. Moosese 5:6-XNUMX).
Peatükk 4
Pärast seda ründas kirik Maximinuse (emp. Maximinus Daya, märkus toim) valitsemisajal toimunud tagakiusamist. Ja kui pühad märtrid Aleksandriasse toodi, järgnes neile ka Antonius, lahkudes kloostrist ja öeldes: "Lähme ja võitleme, sest nad kutsuvad meid või vaadakem ise võitlejaid." Ja tal oli suur soov saada korraga tunnistajaks ja märtriks. Ja tahtmata alla anda, teenis ta ülestunnistajaid kaevandustes ja vanglates. Suur oli tema innukus julgustada õukonnas nn võitlejaid ohverdamisvalmidusele, märtreid vastu võtma ja neid surmani saatma.
* * *
Ja kohtunik, nähes tema ja tema kaaslaste kartmatust ja nende innukust, käskis mitte ühelgi munkadel kohtusse ilmuda ega üldse linna jääda. Siis otsustasid kõik tema sõbrad sel päeval peitu pugeda. Kuid Antonyt ei häirinud see nii vähe, et ta pesi isegi oma rõivad ja järgmisel päeval seisis ta esikohal, näidates end kubernerile kogu oma väärikalt. Kõik olid sellest imestunud ja seda nägi ka kuberner, kui ta oma sõdurite salgaga mööda sõitis. Antony seisis paigal ja kartmatult, ilmutades meie kristlikku vaprust. Sest ta tahtis ise olla tunnistaja ja märter, nagu eespool ütlesime.
* * *
Aga kuna ta ei saanud märtriks, nägi ta välja nagu mees, kes leinas selle pärast. Küll aga hoidis Jumal teda meie ja teiste hüvanguks, et pühakirjast õppinud askeesis saaks temast paljude õpetaja. Sest ainuüksi tema käitumist vaadates püüdsid paljud saada tema eluviisi jäljendajateks. Ja kui tagakiusamine lõpuks lõppes ja õnnistatud piiskop Peetrusest sai märter (aastal 311 – märkus toim), lahkus ta linnast ja läks taas kloostrisse. Seal andis Antony teatavasti suurt ja veelgi karmimat askeesi.
* * *
Ja nii, olles taandunud eraldatusse ja võtnud oma ülesandeks veeta mõnda aega nii, et ta ei ilmunud rahva ette ega võtnud kedagi vastu, tuli tema juurde kindral Martinianus, kes rikkus tema rahu. Sellel sõjapealikul oli tütar, keda kurjad vaimud piinasid. Ja kui ta kaua ukse taga ootas ja anus Antonyt, et ta tuleks välja, et ta oma lapse eest Jumalat palvetaks, ei lasknud Antony ust avada, vaid piilus ülevalt sisse ja ütles: „Mees, miks sa mulle annad. selline peavalu oma nuttudega? Olen sinusugune inimene. Aga kui te usute Kristusesse, keda ma teenin, siis minge ja palvetage, ja nõnda nagu te usute, nii see ka läheb." Ja Martinian, uskudes kohe ja pöördudes abi saamiseks Kristuse poole, läks minema ja tema tütar puhastati kurjast vaimust.
Ja palju muid imelisi tegusid tegi tema kaudu Issand, kes ütleb: "Paluge ja teile antakse!" (Mt 7:7). Nii et ilma tema ust avamata avaldasid paljud kannatanud lihtsalt tema elukoha ees istudes usku, palvetasid tõsiselt ja said terveks.
VIIES PEATÜKK
Aga sellepärast, et ta nägi end paljude poolt häirituna ja teda ei jäetud elama erakusse, nagu ta oma arusaama järgi tahtis, ja ka sellepärast, et ta kartis, et ta võib olla uhke nende tegude üle, mida Issand tema kaudu teeb või et keegi teine mõtleks tema eest midagi sellist, otsustas ta ja asus minema Ülem-Thebaidi inimeste juurde, kes teda ei tundnud. Ja võtnud vendadelt leiva, istus ta Niiluse jõe kaldale ja vaatas, kas mõni laev ei lähe mööda, et ta saaks pardale minna ja temaga kaasa minna.
Nii mõeldes kostis talle ülevalt hääl: "Antonio, kuhu sa lähed ja miks?". Ja häält kuuldes polnud tal piinlik, sest ta oli harjunud, et teda nii kutsutakse, ja vastas sõnadega: “Kuna rahvahulgad ei jäta mind rahule, siis tahan paljude peavalude tõttu Ülem-Thebaidi minna. mille olen põhjustanud siinsed inimesed, ja eriti seetõttu, et nad küsivad minult asju, mis ei käi minu võimuses. Ja hääl ütles talle: "Kui tahad tõelist rahu saada, mine nüüd sügavamale kõrbesse."
Ja kui Antony küsis: "Aga kes mulle teed näitab, sest ma ei tunne teda?", suunas hääl ta kohe mõne araablase juurde (vanade egiptlaste järeltulijad koptid eristavad end araablastest mõlema ajaloo poolest. ja nende kultuuri järgi, märkus toim.), kes valmistusid just sellel teel reisima. Neile minnes ja neile lähenedes palus Antony neil nendega kõrbesse minna. Ja nad võtsid ta otsekui ettenägelikkuse järgi vastu. Ta reisis nendega kolm päeva ja kolm ööd, kuni jõudis väga kõrgele mäele. Mäe alt tekkis selge vesi, magus ja väga külm. Ja väljas oli tasane põld mõne datlipalmiga, mis ilma inimese hoolitsuseta vilja kandsid.
* * *
Anthony, kelle Jumal tõi, armastas seda kohta. Sest see oli sama koht, mida see, kes temaga jõe kaldal rääkis, oli talle näidanud. Ja algul, olles kaaslastelt leiba saanud, jäi ta mäele üksi, ilma kedagi kaasas. Sest ta jõudis lõpuks paika, mille tunnistas enda koduks. Ja araablased ise, nähes Antony innukust, läksid sihilikult seda teed ja tõid talle rõõmuga leiba. Kuid datlipalmidest oli tal ka napp, kuid odav toit. Seega, kui vennad said sellest kohast teada, saatsid nad, nagu lapsed, kes mäletavad oma isa, talle süüa.
Kui Antony aga mõistis, et mõned inimesed seal selle leiva nimel vaevlevad ja vaevlevad, hakkas tal munkadest kahju, mõtles ta endamisi ja palus mõnel, kes tema juurde tuli, tuua talle motikas ja kirves ning veidi nisu. Ja kui see kõik talle toodi, käis ta mäe ümber maad ringi, leidis selleks otstarbeks väga väikese koha ja hakkas seda harima. Ja kuna tal oli kastmiseks piisavalt vett, külvas ta nisu. Ja seda ta tegi igal aastal, saades sellest elatist. Tal oli hea meel, et sel moel ei tüüda ta kedagi ja et ta oli kõiges ettevaatlik, et mitte teisi koormata. Pärast seda aga, nähes, et mõni rahvas ikka tema juurde tuleb, istutas ta ka mõne tarna, et tulija saaks oma pingutustes raskest teekonnast pisut leevendust.
* * *
Kuid alguses kahjustasid vett jooma tulnud kõrbest pärit loomad sageli tema kasvatatud ja külvatud saaki. Antony püüdis alandlikult kinni ühe metsalise ja ütles neile kõigile: "Miks sa teed mulle haiget, kui ma ei tee sulle halba? Mine ära ja Jumala nimel ära tule nendele kohtadele ligi!”. Ja sellest ajast peale, nagu käsust ehmunud, enam kohale ei lähenenud.
Nii elas ta üksi mäe sisemuses, pühendades oma vaba aja palvele ja vaimsele harjutusele. Ja vennad, kes teda teenisid, palusid tal: tulla iga kuu, et tuua talle oliive, läätsi ja puuõli. Sest ta oli juba vana mees.
* * *
Kui mungad palusid korraks nende juurde tulla ja neid korraks külastada, reisis ta koos talle vastu tulnud munkadega ning nad laadisid kaameli peale leiba ja vett. Kuid see kõrb oli täiesti veetu ja vett ei saanud juua, välja arvatud ainult sellel mäel, kus oli tema elukoht. Ja kuna nende teel ei olnud vett ja see oli väga kuum, riskisid nad kõik end ohtu seada. Seetõttu ei saanud nad pärast paljudes kohtades ringi käimist ega vett leidnud, enam edasi minna ja heitsid pikali maas. Ja nad lasid kaameli minna, olles meeleheitel.
* * *
Vanamees aga, nähes kõiki ohus olevaid, kurvastas sügavalt ja tõmbus oma leinas nende juurest veidi eemale. Seal ta põlvitas, pani käed kokku ja hakkas palvetama. Ja kohe pani Issand vett välja voolama sealt, kus ta oli seisnud palvetamas. Nii et pärast joomist elavnesid nad kõik. Ja täitnud oma kannud, otsisid nad kaameli ja leidsid selle. Juhtus, et köis keerdus ümber kivi ja jäi sellesse kohta kinni. Siis võtsid nad ta ja kastsid teda, panid kannud talle peale ja läksid ülejäänud tee vigastamata.
* * *
Ja kui ta jõudis välimiste kloostrite juurde, vaatasid nad kõik talle otsa ja tervitasid teda kui isa. Ja ta, nagu oleks metsast proviandi toonud, tervitas neid soojade sõnadega, nagu tervitatakse külalisi, ja tasus neile abiga. Ja jälle oli rõõm mäel ja võistlus edasimineku ja julgustuse nimel ühises usus. Pealegi rõõmustas ta ka, nähes ühelt poolt munkade innukust ja teiselt poolt oma neitsilikkuses vana õde, kes oli ühtlasi ka teiste neidude juht.
Mõne päeva pärast läks ta uuesti mägedesse. Ja siis tulid paljud tema juurde. Isegi mõned haiged julgesid ronida. Ja kõikidele munkadele, kes tema juurde tulid, andis ta pidevalt järgmist nõu: uskuda Issandasse ja armastada Teda, hoiduda ebapuhtatest mõtetest ja lihalikest naudingutest, hoiduda tühisest jutust ja palvetada lakkamatult.
KUUES PEATÜKK
Ja oma usus oli ta püüdlik ja igati imetlust väärt. Sest ta ei suhelnud kunagi skismaatikutega, Meletiuse järgijatega, sest ta teadis algusest peale nende pahatahtlikkust ja nende usust taganemist, ega rääkinud sõbralikult manihheelaste ega teiste ketseridega, välja arvatud niivõrd, et ta õpetas neid, mõeldes. ja kuulutades, et sõprus ja nendega suhtlemine kahjustab ja hävitab hinge. Samuti jälestas ta ariaanlaste ketserlust ja käskis kõigil mitte neile läheneda ega aktsepteerida nende valeõpetust. Ja kui kord mõned hullud ariaanid tema juurde tulid, ajas ta neid proovile pannes ja avastades, et nad on kurjad inimesed, nad mäest välja, öeldes, et nende sõnad ja mõtted on hullemad kui maomürk.
* * *
Ja kui ariaanlased väitsid omal ajal ekslikult, et ta mõtleb nendega ühtemoodi, siis oli ta nördinud ja väga vihane. Siis tuli ta mäelt alla, sest teda kutsusid piiskopid ja kõik vennad. Ja Aleksandriasse sisenedes mõistis ta ariaanlased kõigi ees hukka, öeldes, et see oli viimane ketserlus ja Antikristuse eelkäija. Ja ta õpetas inimestele, et Jumala Poeg ei ole loodu, vaid et ta on Sõna ja Tarkus ning Isa olemus.
Ja kõik rõõmustasid, kui kuulsid, kuidas selline mees neab Kristuse vastu suunatud ketserlust. Ja linnarahvas kogunes Antonyt vaatama. Paganad kreeklased ja nende nn preestrid ise tulid kirikusse ja ütlesid: "Me tahame näha jumalameest." Sest kõik ütlesid talle nii. Ja kuna ka seal puhastas Issand tema kaudu paljusid kurjadest vaimudest ja tervendas need, kes olid hullud. Ja paljud, isegi paganad, tahtsid vanameest ainult puudutada, sest uskusid, et saavad sellest kasu. Ja tõepoolest, nende paari päevaga sai kristlasteks nii palju inimesi, kuivõrd ta polnud terve aasta jooksul näinud kedagi saamas.
* * *
Ja kui ta hakkas tagasi tulema ja me temaga kaasas olime, siis pärast linnavärava juurde jõudmist hüüdis üks naine meie selja taga: „Oota, jumalamees! Mu tütart piinavad kurjad vaimud kohutavalt. Oota, ma palun sind, et ma jooksmisel viga ei saaks. Seda kuuldes ja meie poolt anunud vanamees nõustus ja peatus. Ja kui naine lähenes, heitis tüdruk pikali ja pärast seda, kui Antonius palvetas ja Kristuse nime mainis, ärkas tüdruk terveks, sest rüve vaim oli ta maha jätnud. Siis õnnistas ema Jumalat ja kõik tänasid. Ja ta rõõmustas, minnes mäele nagu oma koju.
Märkus: selle elu kirjutas Aleksandria peapiiskop püha Athanasius Suur, üks aasta pärast praost Antonius Suure surma († 17. jaanuar 356), st aastal 357 Gallia lääne munkade palvel (surn. Prantsusmaal) ja Itaalias, kus peapiiskop oli paguluses. See on Püha Antonius Suure elu, vägitegude, vooruste ja loomingu kõige täpsem algallikas ning mängis äärmiselt olulist rolli kloostrielu loomisel ja õitsengul nii idas kui ka läänes. Näiteks Augustinus oma pihtimustes räägib selle elu tugevast mõjust tema pöördumisele ning usu ja vagaduse paranemisele.
