By Püha Athanasius Aleksandriast
Peatükk 1
Antony oli sünnilt egiptlane, õilsate ja üsna jõukate vanematega. Ja nad ise olid kristlased ja teda kasvatati kristlikul viisil. Ja kui ta oli laps, kasvatasid teda vanemad, teades midagi peale nende ja nende kodu.
* * *
Kui ta suureks kasvas ja noorukiks sai, ei kannatanud ta maiste teaduste õppimist, vaid tahtis olla poiste seltskonnast väljas, sest tal oli igati tahtmine elada selle järgi, mis Jaakobist on kirjutatud, lihtne oma kodus.
* * *
Nii ilmus ta koos oma vanematega Issanda templisse usklike sekka. Ja ta ei olnud poisikesena kergemeelne ega mehena üleolev. Kuid ta kuuletus ka oma vanematele ja luges raamatuid, säilitades nende eelised.
* * *
Samuti ei kiusanud ta oma vanemaid, nagu mõõdukas materiaalses olukorras poiss, kalli ja mitmekesise toidu järele ega otsinud sellest naudinguid, vaid rahuldus ainult sellega, mida sai, ega tahtnud enamat.
* * *
Pärast vanemate surma jäi ta väikese õega kahekesi. Ja ta oli siis umbes kaheksateist-kakskümmend aastat vana. Ja ta hoolitses oma õe ja maja eest üksi.
* * *
Kuid tema vanemate surmast ei olnud veel möödunud kuus kuud ja, nagu tal oli kombeks, Issanda templisse minnes, mõtles ta, kõndides keskendunult oma mõtetes, kuidas apostlid olid jätnud kõik ja järginud Päästjat; ja kuidas need usklikud, vastavalt Apostlite tegudes kirjutatule, oma vara müües tõid oma väärtuse ja panid selle apostlite jalge ette, et abivajajatele jagada; mis ja kui suur lootus sellistele taevas on.
* * *
Seda endamisi mõeldes astus ta templisse. Ja siis juhtus, et evangeeliumi loeti ja ta kuulis, kuidas Issand ütles rikkale mehele: "Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine ja müü maha kõik, mis sul on, ja anna vaestele; ja tule, järgi mind, ja sul on taevane aare.
* * *
Ja nagu oleks ta saanud Jumalalt mälestuse ja mõtte pühadest apostlitest ja esimestest usklikest ning nagu oleks evangeeliumi spetsiaalselt tema jaoks ette loetud – lahkus ta kohe templist ja kinkis oma külakaaslastele vara, mis talle kuulus. tema esivanemad (tal oli kolmsada aakrit põllumaad, väga korralik), et nad teda ega ta õde milleski ei segaks. Seejärel müüs ta maha kogu allesjäänud vallasvara, mis tal oli, ja kogunud piisava summa raha, jagas selle vaestele.
* * *
Ta hoidis natuke vara oma õe jaoks, kuid kui nad uuesti templisse sisenesid ja kuulsid Issandat evangeeliumis kõnelemas: "Ära muretse homse pärast", ei suutnud ta seda enam taluda - ta läks välja ja jagas selle laiali. keskmise olukorraga inimestele. Ja usaldades oma õe tuttavate ja ustavate neitside kätte, andes ta üles kasvatada neidude majas, andis ta edaspidi end askeetlikule elule väljaspool oma maja, keskendudes iseendale ja elades karmi elu. Ent sel ajal polnud Egiptuses veel püsivaid kloostreid ja ükski erak ei tundnud kauget kõrbe. Kõik, kes tahtsid end süvendada, harjutasid oma küla lähedal üksi.
* * *
Ühes lähedalasuvas külas elas siis üks vana mees, kes oli noorpõlvest saadik kloostrielu elanud. Kui Antony teda nägi, hakkas ta temaga headuses rivaalema. Ja algusest peale hakkas temagi küla lähedal asuvates kohtades elama. Ja kui ta kuulis seal ühest, kes elas vooruslikku elu, läks ta ja otsis teda nagu tarka mesilast ega pöördunud tagasi oma kohale enne, kui oli teda näinud. ja siis, otsekui võttes sealt oma teel vooruslikkuse poole, pöördus sinna uuesti tagasi.
* * *
Nii näitas ta üles suurimat soovi ja suurimat innukust end selle elu karmuses harjutada. Ta töötas ka kätega, sest kuulis: "Kes ei tööta, see ärgu söögu." Ja mida iganes ta teenis, kulutas ta osaliselt iseendale, osaliselt abivajajatele. Ja ta palvetas lakkamatult, sest ta oli õppinud, et me peame palvetama lakkamatult enda sees. Ta oli lugemisel nii ettevaatlik, et ei jätnud midagi kirjutatust kahe silma vahele, vaid jättis kõik mällu ja lõpuks sai sellest tema enda mõte.
* * *
Sellise käitumisega Antonyt armastasid kõik. Ja vooruslikele inimestele, kelle juurde ta läks, kuuletus ta siiralt. Ta uuris endas igaühe pingutuste ja elu eeliseid ja eeliseid. Ja ta täheldas ühe võlu, teise järjekindlust palvetes, kolmanda rahulikkust, neljanda heategevust; osales teisel valves ja teisel lugemisel; imestas üks tema kannatlikkuse üle, teine paastumise ja kummardamiste üle; ta jäljendas teist tasasuses, teist lahkuses. Ja ta võttis ühtviisi teadmiseks vagaduse Kristuse vastu ja kõigi armastuse üksteise vastu. Nõnda täitus, naasis ta oma kohta, kuhu ta üksi teele asus. Ühesõnaga, kogudes endasse kõigilt häid asju, püüdis ta neid endas avaldada.
Kuid isegi oma eakaaslaste suhtes ei näidanud ta end kadedana, välja arvatud ainult selleks, et ta ei oleks vooruse poolest neile alla jäänud; ja seda ta tegi nii, et ta ei teinud kedagi kurvaks, vaid ka nemad rõõmustasid temast. Nii nimetasidki kõik asula tublid inimesed, kellega ta oli vahekorras, teda nii nähes jumalaarmastavaks ja tervitasid teda, ühed kui poega, teised aga kui venda.
Peatükk 2
Kuid hea vaenlane – kade kurat, nähes noormehes sellist initsiatiivi, ei suutnud seda taluda. Aga mida tal oli kombeks kõigiga teha, seda võttis ta ka enda vastu ette. Ja ta ahvatles teda kõigepealt valitud teelt kõrvale pöörama, sisendades temasse mälestust oma varadest, õe eest hoolitsemisest, peresidemetest, rahaarmastusest, au armastusest, naudingust. toiduvalikust ja muudest elu võludest ning lõpuks – heategija karmusest ja sellest, kui palju selleks vaeva tuleb. Sellele lisas ta oma füüsilise nõrkuse ja pika aja eesmärgi saavutamiseks. Üldiselt äratas ta oma mõtetes terve tarkuse keerise, tahtes teda oma õigest valikust veenda.
* * *
Aga kui õel nägi end Antony otsuse vastu jõuetuna ja enamgi veel – oma kindlusest lüüa saanud, tugevast usust kukutatud ja vankumatutest palvetest langenuna, asus ta ööna noormehe vastu teiste relvadega võitlema. ajal hirmutas ta teda igasuguse lärmiga ja päeval tüütas teda nii palju, et kõrvalt vaatajad said aru, et nende kahe vahel käib kaklus. Üks sisendas ebapuhtaid mõtteid ja ideid, teine aga muutis need palvete abil headeks ja tugevdas paastuga oma keha. See oli Antony esimene lahing kuradiga ja tema esimene vägitegu, kuid see oli rohkem Päästja vägitegu Antonius.
Kuid Antonius ei lasknud lahti tema alistatud kurja vaimu ega lakanud vaenlane, olles võidetud, varitsemast. Sest viimane ukerdas pidevalt ringi nagu lõvi ja otsis enda vastu mingit juhust. Seetõttu otsustas Antony harjuda rangema eluviisiga. Ja nii pühendas ta end valvsusele nii palju, et veetis sageli terve öö magamata. Sõi üks kord päevas pärast päikeseloojangut. Mõnikord isegi iga kahe päeva tagant ja sageli kord nelja päeva jooksul võttis ta süüa. Samal ajal oli tema toiduks leib ja sool ning joogiks ainult vesi. Lihast ja veinist pole vaja rääkida. Magamiseks rahuldus ta pilliroo matiga, enamasti lamas paljal maa peal.
* * *
Kui ta end niiviisi tagasi oli hoidnud, läks Antony külast mitte kaugel asuvale kalmistule ja käskis ühel oma tuttaval endale harva leiba tuua – korra mitme päeva jooksul astus ühte hauakambrisse. Tema tuttav sulges enda järel ukse ja ta jäi üksi sisse.
* * *
Siis tuli õel, kes ei suutnud seda taluda, ühel ööl terve hulga kurjade vaimudega ning peksis ja tõukas teda nii palju, et jättis ta leinast tuimaks maale lamama. Järgmisel päeval tuli tuttav talle leiba tooma. Aga niipea kui ta ukse avas ja nägi teda surnuna maas lamamas, võttis ta ta üles ja viis külakirikusse. Seal pani ta ta pikali ning paljud sugulased ja külaelanikud istusid Antony ümber nagu surnud mehe ümber.
* * *
Kui Antony keskööl enda peale tuli ja ärkas, nägi ta, et kõik magasid ja ainult tuttav oli ärkvel. Siis noogutas ta talle, et tuleks tema juurde, ja palus, et ta tooks ta üles ja viiks ta tagasi surnuaeda ilma kedagi äratamata. Nii kandis too mees ta minema ja pärast ukse sulgemist, nagu varemgi, jäi ta jälle üksi sisse. Tal polnud löökide tõttu jõudu püsti tõusta, kuid ta heitis pikali ja palvetas.
Ja pärast palvet ütles ta kõva häälega: "Siin ma olen – Anthony. Ma ei põgene sinu löökide eest. Isegi kui sa mind rohkem lööd, ei lahuta mind miski minu armastusest Kristuse vastu. Ja siis ta laulis: "Kui isegi terve rügement oleks minu vastu rivistatud, ei kardaks mu süda."
* * *
Ja nii, askeetlik mõtles ja lausus need sõnad. Ja hea hea vaenlane oli hämmastunud, et see mees julges isegi pärast lööke samasse kohta tulla, kutsus oma koerad ja ütles vihast puhkedes: "Vaadake, et löökidega, mida te ei tee, saame ta maha kurnata, aga ta julgeb siiski meile vastu rääkida. Lähme tema vastu teisiti!”.
Siis tegid nad öösel nii kõva häält, et kogu koht tundus värisevat. Ja näis, et deemonid varisesid haletsusväärse väikese toa neli seina, jättes mulje, et nad tungivad nende kaudu sisse, muutudes loomade ja roomajate kujuks. Ja kohe täitus paik nägemustega lõvidest, karudest, leopardidest, pullidest, madudest, haavikutest ja skorpionidest, huntidest. Ja igaüks neist liikus omal moel: lõvi möirgas ja tahtis teda rünnata, härg teeskles, et torkas teda sarvedega, madu roomas temani jõudmata ja hunt üritas talle kallale lüüa. Ja kõigi nende kummituste hääled olid kohutavad ja nende raev kohutav.
Ja Antonius, nagu oleks nende poolt pekstud ja nõelata saanud, oigas kogetud kehavalude tagajärjel. Kuid ta säilitas rõõmsa vaimu ja ütles neid mõnitades: "Kui teie sees oleks jõudu, piisaks sellest, kui üks teist tuleks. Aga kuna Jumal on teilt võimu ilma võtnud, siis kuigi teid on nii palju, proovite te mind ainult hirmutada. Sinu nõrkuse tõestuseks on see, et oled omaks võtnud sõnatute olendite kujundid.’ Taas julgust täis saades ütles ta: “Kui suudad ja kui oled tõesti minu üle võimu saanud, siis ära viivita, vaid ründa! Kui ei saa, siis milleks asjata vaeva näha? Meie usk Kristusesse on meie jaoks pitser ja turvakindlus." Ja nad, olles teinud veel palju katseid, kiristasid tema vastu hambaid.
* * *
Kuid isegi sel juhul ei jäänud Issand Antony võitlusest kõrvale, vaid tuli talle appi. Sest kui Antony vaatas üles, nägi ta, nagu oleks katus lahti ja tema juurde langes valguskiir. Ja sel tunnil muutusid deemonid nähtamatuks. Ja Antonius ohkas oma piinadest vabanenuna ja küsis ilmunud nägemust, öeldes: "Kus sa olid? Miks sa ei tulnud algusest peale, et lõpetada mu piinad?” Ja talle kostis häält: "Antony, ma olin siin, aga ootasin, et näha teie võitlust. Ja pärast seda, kui olete vapralt seisnud ega saanud lüüa, olen alati teie kaitsja ja teen teid kuulsaks kogu maailmas.
Kui ta seda kuulis, tõusis ta püsti ja palvetas. Ja ta tugevnes nii palju, et tundis, et tema kehas on rohkem jõudu kui varem. Ja ta oli siis kolmkümmend viis aastat vana.
* * *
Järgmisel päeval tuli ta oma peidupaigast välja ja oli veelgi paremas olukorras. Ta läks metsa. Kuid taas paiskas vaenlane, nähes tema innukust ja tahtes teda takistada, tema teele suure hõbedase nõude valepildi. Kuid Antony, saades aru õela kavalusest, peatus. Ja nähes kuradit nõude sees, noomis ta teda, rääkides nõuga: „Kus kõrbes on nõu? See tee on tallamata ja inimeste sammudest pole jälgegi. Kui see kelleltki maha kukkus, ei saanud see märkamata jääda, sest see on väga suur. Kuid isegi see, kes selle kaotas, pöörduks tagasi, otsiks ja leiaks, sest koht on mahajäetud. See trikk on kuradist. Aga sa ei sega mu head tahet, kurat! Sest see hõbe peab koos sinuga hävima!”. Ja niipea, kui Antony need sõnad ütles, kadus roog nagu suits.
* * *
Ja järgides tema otsust üha kindlamalt, asus Antony mäele suunduma. Ta leidis jõe äärest kindluse, mis oli mahajäetud ja täis erinevaid roomajaid. Ta kolis sinna ja jäigi sinna. Ja roomajad, nagu oleks neid keegi taga ajanud, jooksid kohe minema. Kuid ta piiras sissepääsu aiaga ja pani sinna leiba kuueks kuuks (nii teevad tivialased ja sageli jääb leib terveks aastaks kahjustamata). Sul oli ka vesi sees, nii et ta seadis end sisse kui mingisse läbimatusse pühamusse ja jäi sees üksi, ilma et ta oleks välja läinud või kedagi sinna tulemas näinud. Vaid kaks korda aastas sai ta leiba ülevalt, läbi katuse.
* * *
Ja kuna ta ei lubanud enda juurde tulnud tuttavaid sisse, siis sageli ööd ja päevad õues viibides kuulsid nad midagi sellist nagu rahvahulgad tegid lärmi, löövad, tegid haledaid hääli ja hüüdsid: „Minge eemale meie paikadest! Mis on sul pistmist kõrbega? Sa ei talu meie trikke."
Algul arvasid väljasolijad, et need on mingid inimesed, kes temaga kaklevad ja et nad sisenesid temasse mingist trepist. Kui nad aga läbi augu piilusid ja kedagi ei näinud, mõistsid nad, et nad on kuradid, kartsid ja helistasid Antonile. Ta kuulis neid kohe, kuid ta ei kartnud kuradeid. Ja uksele lähenedes kutsus ta rahvast minema ja mitte kartma. Sest, ütles ta, kuradid armastavad selliseid vempe teha nende kallal, kes kardavad. "Aga teete risti ja mine vaikselt ning lase neil mängida." Ja nii nad läksid, ristimärgiga kinnitatud. Ja ta jäi ja deemonid ei kahjustanud teda kuidagi.
(jätkatakse)
Märkus. Selle elu kirjutas püha Athanasius Suur, Aleksandria peapiiskop, üks aasta pärast praost Antonius Suure surma († 17. jaanuar 356), s.o aastal 357 Gallia lääne munkade palvel ( d. Prantsusmaal) ja Itaalias, kus peapiiskop oli paguluses. See on Püha Antonius Suure elu, vägitegude, vooruste ja loomingu kõige täpsem algallikas ning mängis äärmiselt olulist rolli kloostrielu loomisel ja õitsengul nii idas kui ka läänes. Näiteks Augustinus oma pihtimustes räägib selle elu tugevast mõjust tema pöördumisele ning usu ja vagaduse paranemisele..
