Püha Tihhon Zadonski
26. Võõras või hulkur
Kes on jätnud oma kodu ja Isamaa ning elab võõral pool, on seal võõras ja rändaja, nii nagu venelane, kes on Itaalias või mõnel muul maal, on seal võõras ja rändaja. Nii on ka kristlane, kes on taevaselt isamaalt eemaldunud ja elab selles rahutus maailmas, võõras ja rändaja. Püha apostel ja usklikud ütlevad selle kohta: "Meil pole siin püsivat linna, vaid me otsime tulevikku" (Heb. 13: 14). Ja püha Taavet tunnistab seda: "Ma olen sinuga võõras ja võõras nagu kõik mu esiisad" (Ps. 39: 13). Ja ta palvetab ka: „Ma olen võõras maa peal; ära varja oma käske minu eest” (Ps. 119: 19). Võõral maal elav rännumees teeb kõik endast oleneva, et teha ja teostada seda, mille pärast ta võõrale maale tuli. Nii et kristlane, keda on kutsunud Jumala sõna ja uuendatud püha ristimisega igavesse ellu, püüab mitte kaotada igavest elu, mis siin maailmas kas omandatakse või kaotatakse. Rändaja elab võõral maal märkimisväärse hirmuga, sest on võõraste seas. Niisamuti kardab ja valvab kristlane siin maailmas justkui võõral maal kõike, see tähendab kurja vaime, deemonit, pattu, maailma võlusid, kurje ja jumalatuid inimesi. Kõik väldivad rändajat ja eemalduvad temast, justkui kellestki muust peale iseenda ja välismaalase. Samuti võõrandavad kõik selle ajastu rahuarmastajad ja pojad tõelise kristlase, eemalduvad ja vihkavad teda, justkui poleks ta nende oma ja oleks nendega vastuolus. Issand räägib sellest: „Kui te oleksite maailmast, armastaks maailm omasid; Ja kuna te ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast välja valinud, siis maailm vihkab teid” (Johannese 15:19). Meri, nagu öeldakse, ei hoia surnukeha enda sees, vaid ajab selle välja. Nii et tujukas maailm, nagu meri, ajab välja vaga hinge, justkui oleks maailmale surnud. Rahuarmastaja on maailmale kallis laps, maailma ja selle armsate himude põlgaja aga vaenlane. Rändur ei raja võõrale maale midagi kinnisasja, see tähendab ei maju, aedu ega midagi muud taolist, välja arvatud seda, mis on vajalik, ilma milleta pole võimalik elada. Nii et tõelise kristlase jaoks on kõik siin maailmas liikumatu; kõik siin maailmas, ka keha ise, jääb maha. Püha apostel räägib sellest: „Sest me pole midagi maailma toonud; On selge, et me ei saa sellest midagi õppida” (1 Tim. 6: 7). Seetõttu ei otsi tõeline kristlane siin maailmas midagi peale selle, mis on vajalik, öeldes apostlile: "Kui meil on toitu ja riideid, siis oleme sellega rahul" (1. 6: 8). Rändur saadab või veab isamaale teisaldatavaid asju, näiteks raha ja kaupu. Nii et tõelise kristlase jaoks on siin maailmas liikuvad asjad, mida ta saab kaasa võtta ja järgmisse ajastusse kanda, head teod. Ta püüab neid siin, maailmas elades, vaimse kaupmehe kombel vaimseid kaupu koguda ja oma taevasele isamaale tuua ning koos nendega ilmuda ja ilmuda Taevase Isa ette. Issand manitseb meid, kristlasi, selle eest: „Koguge endale aardeid taevasse, kus ei koi ega rooste ei hävita ja kus vargad sisse ei murra ega varasta” (Matteuse 6:20). Selle ajastu pojad hoolitsevad sureliku keha eest, aga vagad hinged hoolitsevad surematu hinge eest. Selle ajastu pojad otsivad oma ajalikke ja maiseid aardeid, kuid vagad hinged püüdlevad igaveste ja taevaste asjade poole ning ihkavad selliseid õnnistusi, et "ükski silm pole näinud, kõrv pole kuulnud ja miski pole inimese südamesse tunginud" (1. . 2:9) . Nad vaatavad seda aaret, mis on usuga nähtamatu ja arusaamatu, ning jätavad tähelepanuta kõik maise. Selle vanuse pojad üritavad maa peal kuulsaks saada. Kuid tõelised kristlased otsivad au taevast, kus on nende isamaa. Selle vanuse pojad kaunistavad oma keha erinevate rõivastega. Ja Jumala riigi pojad kaunistavad surematut hinge ja on apostli manitsuse kohaselt riietatud "halastuse, lahkuse, alandlikkuse, tasaduse, pika meelega" (Kol. 3: 12). Ja seetõttu on selle ajastu pojad mõttetud ja hullud, sest nad otsivad midagi, mis iseenesest pole midagi. Jumala kuningriigi pojad on mõistlikud ja targad, sest nad hoolivad sellest, mida igavene õndsus nende sees sisaldab. Rändajal on võõral maal igav elada. Seega on tõelisel kristlasel selles maailmas igav ja kurb elada. Selles maailmas on ta kõikjal paguluses, vanglas ja paguluspaigas, nagu oleks ta taevaselt Isamaalt ära viidud. "Häda mulle," ütleb püha Taavet, "et mu elu paguluses on pikk" (Ps. 119: 5). Nii kaebavad ja ohkavad teised pühakud selle üle. Rändur, kuigi võõral maal on igav elada, elab siiski selle vajaduse nimel, mille pärast ta isamaalt lahkus. Samamoodi, kuigi tõelisel kristlasel on kurb selles maailmas elada, elab ja talub ta seda rännakut seni, kuni Jumal käsib. Ränduril on alati meeles ja mälus Isamaa ja kodu ning ta tahab tagasi pöörduda oma Isamaale. Babülonis viibivate juutide mõtetes ja mälestustes oli alati oma isamaa Jeruusalemm ning nad soovisid siiralt oma isamaale naasta. Nii istuvad tõelised kristlased siin maailmas nagu Babüloni jõgedel ja nutavad, meenutades taevast Jeruusalemma – taevast Isamaad, ning tõstavad ohates ja nuttes oma silmad sellele ning tahavad sinna tulla. „Sellepärast me ägame, soovides olla riietatud oma taevase eluasemega,” ohkab püha Paulus koos ustavatega (2. 5: 2). Selle ajastu poegade jaoks, kes on maailmast sõltuvuses, on maailm nagu isamaa ja paradiis ning seetõttu ei taha nad end sellest lahutada. Aga jumalariigi pojad, kes on oma südamed maailmast eraldanud ja kannatavad maailmas kõikvõimalikke kurbusi, tahavad tulla sellele Isamaale. Tõelise kristlase jaoks pole elu siin maailmas midagi muud kui pidevad kannatused ja rist. Kui rännumees naaseb isamaale, oma koju, rõõmustavad tema pere, naabrid ja sõbrad tema üle ning tervitavad tema turvalist saabumist. Seega, kui kristlane, olles oma rännakud maailmas lõpetanud, tuleb taevasele isamaale, rõõmustavad kõik inglid ja kõik taeva pühad elanikud tema üle. Isamaale ja koju tulnud rännumees elab turvaliselt ja rahuneb. Nii et taevasele isamaale sisenenud kristlane rahuneb, elab turvaliselt ega karda midagi, rõõmustab ja rõõmustab oma õndsuse üle. Siit näed, kristlane: 1) Meie elu siin maailmas ei ole midagi muud kui ekslemine ja ränne, nagu Issand ütleb: „Te olete minu ees võõrad ja rändajad” (XNUMX. 25: 23). 2) Meie tõeline Isamaa ei ole siin, vaid taevas ja selle jaoks oleme loodud, uuendatud ristimisega ja kutsutud Jumala Sõnaga. 3) Meie, kui taevastele õnnistustele kutsutud, ei peaks otsima maiseid hüvesid ja hoiduma nendest kinni, välja arvatud vajalikus osas, nagu toit, riided, kodu ja muu. 4) Maailmas elaval kristlikul inimesel pole midagi muud ihaldada kui igavest elu, „sest kus on su aare, seal on ka su süda” (Matteuse 6:21). 5) Kes tahab saada päästetud, peab end oma südames maailmast eraldama, kuni ta hing maailmast lahkub.
27. Kodanik
Näeme, et siin maailmas nimetatakse inimest, olenemata sellest, kus ta elab või kus ta asub, selle linna elanikuks või kodanikuks, kus tal on kodu, näiteks Moskva elanik on moskvalane, novgorodlane on Novgorodi ja nii edasi. Samamoodi on tõelistel kristlastel, kuigi nad on siin maailmas, linn taevasel Isamaal, „mille kunstnik ja ehitaja on Jumal” (Hb 11:10). Ja neid kutsutakse selle linna kodanikeks. See linn on taevane Jeruusalemm, mida püha apostel Johannes nägi oma ilmutuses: „Linn oli puhas kuld, nagu puhas klaas; linnatänav on puhas kuld, nagu läbipaistev klaas; ja linn ei vaja päikest ega kuud selle valgustamiseks, sest Jumala auhiilgus on seda valgustanud ja Tall on selle lamp” (Ilm. 21:18, 21, 23). Selle tänavatel lauldakse pidevalt armsat laulu: "Halleluuja!" (Vaata Ilm 19:1, 3, 4, 6). “Siia linna ei pääse mitte ükski roojane ega keegi, kes teeb jälkust ja valetab, vaid ainult need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse” (Ilm. 21:27). "Ja väljas on koerad ja nõiad ja hoorajad ja mõrvarid ja ebajumalakummardajad ja kõik, kes armastavad ja teevad ülekohut" (Ilm. 22:15). Tõelisi kristlasi nimetatakse selle kauni ja särava linna kodanikeks, kuigi nad rändavad maa peal. Seal on neil eluase, mille on neile valmistanud Jeesus Kristus, nende Lunastaja. Seal tõstavad nad oma vaimusilmi ja ohkavad oma rännakutest. Kuna sellesse linna ei sisene midagi ebapuhast, nagu eespool nägime, siis "puhastagem ennast", armas kristlane, "kõigest liha ja vaimu räpasusest, täiustades pühadust Jumala kartuses", vastavalt apostellikule manitsusele (2 Kor. 7:1). Ja olgem selle õnnistatud linna kodanikud ja siit maailmast lahkununa väärilised sinna sisenema meie Päästja Jeesuse Kristuse armu läbi, et Temale olgu au koos Isa ja Püha Vaimuga igavesti. Aamen.
Allikas: Püha Tihhon Zadonski, “Maailmast kogutud vaimne aare”.
