On teada, et suured kogused lagritsat põhjustavad kõrget vererõhku. Linköpingi ülikooli teadlaste uuring näitab nüüd, et isegi väikesed kogused lagrits tõstavad vererõhku. Inimestel, kes reageerivad kõige tugevamalt, on ka südame pinge tunnused.
Lagrits – illustreeriv foto. Pildi krediit: Pixabay (tasuta Pixabay litsents)
Lagritsa toodetakse Glycyrrhiza liigi taimede juurtest ning seda on pikka aega kasutatud taimse ravimi ja maitseainena. Samas on teada, et ka lagritsa söömine võib tõsta vererõhku. See on peamiselt tingitud ainest nimega glütsürritsiinhape, mis mõjutab organismi vedelikutasakaalu neerude ensüümi toime kaudu. Kõrge vererõhk suurendab omakorda südame-veresoonkonna haiguste riski.
Nii Euroopa Liit kui ka Maailma Terviseorganisatsioon on jõudnud järeldusele, et 100 mg glütsürritsiinhapet päevas on tõenäoliselt enamiku inimeste jaoks ohutu süüa. Kuid mõned inimesed söövad lagritsat rohkem kui see. Rootsi Toiduamet on hinnanud, et 5 protsendil rootslastest on sellest tasemest suurem tarbimine.
Kas piirang on ohutu?
Käesolevas uuringus, mis avaldati aastal American Journal of Clinical NutritionLinköpingi ülikooli teadlased tahtsid testida, kas tõenäoliselt ohutuks märgitud piirmäär on tegelikult nii või mitte.
Ei ole lihtne teada, kui palju glütsürritsiinhapet söödud lagritsas on, kuna selle kontsentratsioon erinevates lagritsatoodetes on väga erinev. See erinevus võib sõltuda sellistest teguritest nagu päritolu, säilitustingimused ja lagritsajuure liigid. Lisaks ei ole paljudel toodetel märgitud glütsürritsiinhappe kogust. Linköpingi ülikooli uuring on esimene, kus mõõdeti hoolikalt glütsürritsiinhappe kogust testitud lagritsas, olles samas randomiseeritud ja omades kontrollrühma.
Sõi kaks nädalat lagritsat
Uuringus juhendati 28 naist ja meest vanuses 18–30, et nad sööksid kahe aja jooksul lagritsat või kontrolltoodet, mis ei sisaldanud lagritsat. Kontrolltoode sisaldas hoopis salmiakit, mis annab soolasele lagritsale maitse. Lagrits kaalus 3.3 grammi ja sisaldas 100 mg glütsürritsiinhapet, st kogus, mis on enamiku inimeste jaoks tõenäoliselt ohutu iga päev. Osalejad määrati juhuslikult kahe nädala jooksul sööma kas lagritsat või kontrolltoodet, tegema kahenädalast pausi ja seejärel sööma teist sorti kaks nädalat. See võimaldas teadlastel võrrelda mõlema sordi mõju samal inimesel. Uuringus osalejatel paluti iga päev kodus vererõhku mõõta. Iga manustamisperioodi lõpus mõõtsid teadlased erinevate hormoonide taset, soolade tasakaalu ja südame töökoormust.
"Uuringu käigus avastasime, et 100 mg glütsürritsiinhapet sisaldava lagritsa päevane tarbimine tõstis noortel tervetel inimestel vererõhku. Seda pole varem nii väikeste lagritsakoguste puhul näidatud, ”ütleb Peder af Geijerstam, Linköpingi ülikooli tervise-, meditsiini- ja hooldusteaduste osakonna doktorant, üldarst ja uuringu juhtiv autor.
Kui osalejad sõid lagritsat, tõusis nende vererõhk keskmiselt 3.1 mmHg.
Mõned olid tundlikumad
Teadlased mõõtsid ka kahte hormooni, mida lagrits mõjutab ja mis reguleerivad vedeliku tasakaalu: reniini ja aldosterooni. Nende mõlema tase langes lagritsat süües. Neljandik uuringus osalejatest, kes olid pärast lagritsa söömist enim langenud hormoonide reniini ja aldosterooni taseme põhjal kõige tundlikumad, võttis samuti veidi kaalus juurde, tõenäoliselt tänu suurenenud vedelikuhulgale kehas. Sellel rühmal oli ka kõrgenenud valgu tase, mida süda eritab rohkem, kui tal on vaja rohkem tööd kehas vere ümber pumpamiseks, N-terminaalse aju natriureetilise peptiidi (NT-proBNP) tase. See viitab suurenenud vedelikumahule ja südame töökoormusele inimestel, kes on lagritsa mõjude suhtes kõige tundlikumad.
"Meie tulemused annavad põhjust olla ettevaatlikumad lagritsat sisaldavate toiduainete soovituste ja märgistamise osas," ütleb uuringu eest vastutav sama osakonna professor Fredrik Nyström.
Uuringut rahastati muuhulgas Linköpingi ülikooli ringluse ja ainevahetuse strateegilise uurimisvõrgustiku (LiU-CircM), Umeå ülikooli riikliku üldpraktika uurimiskooli, kuningas Gustaf V ja kuninganna Victoria vabamüürlaste sihtasutuse ning Östergötlandi piirkonna toetusel. .
Artikkel: Randomiseeritud ristuuringus mõjutab igapäevane lagritsa väike annus reniini, aldosterooni ja kodust vererõhku, Peder af Geijerstam, Annelie Joelsson, Karin Rådholm ja Fredrik Nyström, (2024). American Journal of Clinical Nutrition, Vol. 119 nr 3-682-692. Avaldatud veebis 20. jaanuaril 2024, doi: 10.1016/j.ajcnut.2024.01.011
Kirjutas Karin Söderlund Leifler
Allikas: Linköpingi ülikool
