Rohkem kui kaks aastakümmet tagasi võttis Euroopa Liit endale kohustuse kaitsta töötajate võrdõiguslikkust, võttes 2000. novembril 78 vastu direktiivi 27/2000, mis keelab otsese ja kaudse diskrimineerimise mitmel alusel, sealhulgas usutunnistusel. Siiski tasub selgitada, et otsene diskrimineerimine on jäme ja ohjeldamatu diskrimineerimine – kellegi vallandamine tema rassi, usutunnistuse või veendumuste vms tõttu. Seevastu kaudne diskrimineerimine on peenem, samastudes olukorraga, mida mõned töötajad kogevad seadusliku ärisätte tõttu. seab nad ebasoodsasse olukorda nende usutunnistuse või mõne muu isikuomaduse tõttu.
Euroopa Liidu Kohus tegi hiljuti otsuse Wabe & MH Müller Handelsi 15. juuli 2021. aasta otsuses töötajate usulise diskrimineerimise kohta, kehtestades mõneti vastuolulise doktriini. Ühelt poolt loob see suurema kaitse kaudse diskrimineerimise olukordade eest. Teisest küljest näitab see siiski teatud kahtlusi religiooni olemasolu suhtes töökohal.
Kohus oli juba Achbita kohtuotsuses (2017) tunnistanud, et ettevõtetel on õigus võtta kasutusele neutraalsuspoliitika isegi siis, kui nad diskrimineerivad mõnda töötajat usutunnistuse alusel, takistades neil täita teatud kohustusi, näiteks kandma religioosset riietust. EIK aga mõistis, et mõjutatud isikud peavad tagasi astuma, kui neutraalsuspoliitika vastab õigustatud ärihuvidele ning on asjakohane ja vajalik (st seda kohaldatakse järjepidevalt nende kõigi suhtes), mõjutab kõiki ilminguid – poliitilisi, ideoloogilisi, religioosseid, jne – ja see ei ole oma eesmärkide saavutamiseks ülemäärane.
Wabe'i otsus tugevdab töötajate kaitset, lisades, et kaudse usutunnistuse alusel diskrimineerimise õigustamiseks ei piisa sellest, kui tööandja väidab neutraalsuspoliitika olemasolu, vaid ta peab tõestama, et selline poliitika vastab objektiivsele äritegevusele. vaja. Teisisõnu, kui ta soovib keelustada usurõivaste kandmise, peab ta tõestama, et muidu saaks ettevõte märkimisväärset kahju.
Teine tugevdus seisneb selles, et kohus võimaldab liikmesriikidel tugevdada direktiivi kaitsemeetmeid kaudse diskrimineerimise vastu, kohaldades oma riiklikke usuvabaduse seadusi, kui neil on kasulikumad sätted. Sel viisil on ELi riikidel lubatud nõuda oma tööandjatelt, et nad muudaksid oma neutraalsuspoliitika võimalikult kokkusobivaks oma töötajate usuvabadusega, võimaldades neil täita oma usulisi kohustusi, välja arvatud juhul, kui see põhjustab liigseid raskusi.
Paradoksaalsel kombel on Wabe'i otsus vastuoluline selle poolest, et toetades samal ajal töötajate usulist võrdsust, õõnestab see mõningaid selle tagatisi.
Nagu ma eespool märkisin, nõustub direktiiv sellega, et teatud tingimustel peavad töötajad seadusliku ärimeetme kahjuliku mõju all kannatamiseks ise lahkuma, kui see on proportsionaalne, st ei kahjusta neid rohkem, kui on hädavajalik.
Seda sätet eirates leiab EIK, et tööandja, isegi kui ta leiab, et tema avaliku maine puhul piisab suurte ja silmatorkavate sümbolite keelamisest, on kohustatud keelama need kõik (ka väikesed ja diskreetsed), kuna muidu oleks otseselt diskrimineeriv nende töötajate suhtes, kes peavad kandma nähtavaid sümboleid.
See argument on vastuolus kohtuasjas Achbita kehtestatud doktriiniga, mille kohaselt ei tekita religioosseid sümboleid mõjutav keeld otsese diskrimineerimise olukorda, kui seda kohaldatakse valimatult kõikide töötajate suhtes, ning hõlmab mis tahes sümboolikat, olenemata selle poliitilisest, usulisest või muust laadist. . Sama arutluskäiku rakendades ei saa silmatorkavate sümbolite kasutamise keeld – olenemata nende olemusest – otseselt diskrimineerida neid kasutavaid töötajaid, kui see kehtib järjekindlalt kõikide töötajate suhtes.
Usun, et kohus näitab põhiliselt selles otsuses teatavat usaldamatust religiooni vastu töökohal, kuna see näib viitavat sellele, et parim viis pingete vältimiseks töötajate vahel ja klientide suhtes on igasuguste usuliste ilmingute kõrvaldamine. Pealegi on tegemist eksliku hinnanguga ettevõtlusvabaduse seisukohalt, kuna ainult tööandjad saavad otsustada, millist kuvandit oma ettevõttest nad soovivad kujundada ja vastavalt käituda, olles võimelised rakendama neutraalsuse poliitikat. mõistetakse kas ühegi religioosse ilmingu puudumisena või mitmekesisuse peegeldusena, st kõigi ilmingute lubamine ilma pealesurumiste või keeldudeta.
Lühidalt öeldes näitab see otsus, et kuigi on tehtud olulisi edusamme, on võrdõiguslikkuse ja usuvabaduse muutmiseks vanal kontinendil veel pikk tee.
Santiago Cañamares Complutense'i ülikooli (Hispaania) õiguse ja religiooni professor
