Jõulupühade lähenedes puhkevad tulised vaidlused teatud kristlike traditsioonide avalikus sfääris hoidmise üle. Näiteks Hispaanias on viimastel aastatel üsna vastuoluline olnud jõulusõimede paigutamine munitsipaalmajadesse, jõulunäidendid riigikoolidesse ja Kolmekuningate paraadi korraldamine.
Nüüd on Euroopa Liit debati keskmes, kuna lekkinud „kaasava suhtluse suunised“, mida toetab võrdõiguslikkuse volinik Helena Dilli, on suunatud Euroopa ametnikele, et nad väldiksid oma suhtluses igasugust keelt, mis võiks kodanike tundeid solvata. või parimal juhul panevad nad tundma end Euroopa Liidus “autsaiderina” – paljudes erinevates aspektides, sealhulgas religioonis. Selleks soovitati neil asendada väljend “Häid jõule” sõnadega “Häid pühi” ning vältida teatud olukordade näitlikustamisel eksimatult kristliku maitsega nimede – näiteks Johannes ja Maarja – kasutamist.
Pole kahtlust, et pluralism ja usuline mitmekesisus on demokraatlike ühiskondade olulised elemendid. See reaalsus ei ole Euroopa Liidule võõras, kuna üks tema põhitekste – põhiõiguste harta – väidab, et ta peab austama kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust.
Oluline on rõhutada, et liit ei kohustu mitmekesisust „edendama”, vaid üksnes „austama” olemasolevat pluralismi. Austus eeldab oma sotsiaalset reaalsust aktsepteeriva positsiooni võtmist, hoidudes sellesse igasugusest otsesest sekkumisest, mille eesmärk on muuta seda. konfiguratsiooni. See järeldus on veelgi ilmsem, kui räägime usulisest mitmekesisusest. Igasugune avalik tegevus selles valdkonnas tähendaks sekkumist veendumuste "vabaturule", nii et mõned kodanikud tunnevad kalduvust usulise pluralismi nimel vähemususku järgida.
Selline suhtumine läheks vastuollu ilmalikkuse või religioosse neutraalsusega, mis on enamiku Euroopa riikide üks põhiprintsiipe, mis juhivad suhtumist religiooni. Oma kõige põhilisemas tähenduses keelab see põhimõte riiklikult samastuda mis tahes usukonfessiooniga, samuti ühe usu ülemäärase toetamise teisele.
Euroopa Liit pole oma seisukohta religiooni suhtes määratlenud. Niinimetatud Euroopa Liidu toimimise lepingus on lihtsalt öeldud, et see austab ega mõjuta liikmesriikide suhete mustreid selles valdkonnas. Samal ajal aga tunnustatakse usuliste konfessioonide panust selle kujundamisse Euroopa ning kohustub pidama nendega avatud ja läbipaistvat dialoogi. Sellest määrusest võib teha vähemalt kaks järeldust. Ühelt poolt, et liit ei samastu ühegi religioosse tõekspidamisega ja teisalt distantseerub laicistlikust/sekularistlikust positsioonist ehk vaenulikkusest religiooni suhtes.
Nende kahe dimensiooni – mitmekesisuse ja religioosse neutraalsuse – sidumisel pole üllatav, et need juhised kohe tagasi võeti. Usuline mitmekesisus tuleneb Euroopa põhiõiguste hartas sätestatud üksikisikute usuvabaduse rahumeelsest kasutamisest, kes võivad vabalt kinni pidada usulistest veendumustest, vahetada usku või jääda religioossest nähtusest täiesti eemale. Seetõttu tekib see ühiskonnast spontaanselt ja seda ei saa avaliku poliitika kaudu kunstlikult luua, kuna see kahjustaks kodanike põhiõigusi.
Seega, mis puudutab usulist mitmekesisust, on Euroopa Liidu ja liikmesriikide ainus roll selle nõuetekohane haldamine. See tähendab esiteks kõikide kodanike võrdsuse tagamist oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning diskrimineerimise (usutunnistuse alusel) kõrvaldamist. Teiseks lahendada konkureerivate ühiskonnagruppide vahel tekkida võivaid pingeid, mitte ühte neist teiste kahjuks toetades, vaid luues tingimused, et nad suudaksid üksteist taluda ja austada.
Lühidalt öeldes ei nõua usulise mitmekesisuse nõuetekohane juhtimine kristluse nähtamatuks muutmist, vaid pigem tagamist, et ka vähemustel oleks oma koht avalikus sfääris, mis on täiesti kooskõlas Euroopa ühiskonna moodustavate rahvaste traditsioonide ja kultuuri austamisega.
