Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võttis vastu soovituse ja resolutsiooni puuetega inimeste deinstitutsionaliseerimise kohta. Mõlemad annavad olulisi suuniseid inimõiguste rakendamise protsessis selles valdkonnas järgmisteks aastateks.
Mõlemad Soovitus ja resolutsioon aastal kiideti väga suure häälteenamusega heaks Assamblee kevadistung aprilli lõpus. Kõik fraktsioonid, nagu ka kõik arutelul esinenud, toetasid raportit ja selle soovitusi, kinnitades seega kindlalt puuetega inimeste õigusi Euroopa tegevuskava osana.
Reina de Bruijn-Wezeman, assamblee sotsiaal-, tervishoiu- ja säästva arengu komiteest, juhtis assamblee juurdlust selles küsimuses, mis kestis peaaegu kaks aastat. Nüüd esitas ta oma järeldused ja soovitused täiskogule pärast ühehäälset otsust heakskiit komisjonis.
Ta ütles assambleele, et "Puuetega inimestel on samad inimõigused nagu teil ja minul. Neil on õigus elada iseseisvalt ja saada asjakohaseid kogukonnapõhiseid teenuseid. See kehtib olenemata sellest, kui intensiivset tuge vaja on.
Ta lisas, et "deinstitutsionaliseerimine on minu arvates oluline hüppelaud vaimse tervise sunni lõpetamisel. Puuetega inimeste õigust võrdsusele ja kaasamisele tunnustatakse nüüd rahvusvahelisel tasandil, eriti tänu ÜRO-le. Puuetega inimeste õiguste konventsioon, CRPD, mis võeti vastu 2006. aastal.”
Reina de Bruijn-Wezeman ütles oma ettekande viimases punktis: „Kutsun parlamenti üles astuma vajalikke samme, et järk-järgult tühistada õigusaktid, mis lubavad puuetega inimeste institutsionaliseerimist, samuti vaimse tervise õigusaktid, mis lubavad ravi ilma nõusolekuta ja mitte toetada. või toetama õigustekstide eelnõusid, mis muudaksid eduka ja sisuka deinstitutsionaliseerimise keerulisemaks ning mis lähevad vastuollu puuetega inimeste õiguste konventsiooni mõttega.
komitee arvamus
Parlamentaarse Assamblee tavapäraste protseduuride raames esitati teise parlamendikomisjoni nn arvamus raporti kohta. Pr Liliana Tanguy võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise komisjonist tutvustas komisjoni arvamust. Ta märkis, et "assamblee on korduvalt kinnitanud oma toetust puuetega inimeste õiguste täielikule austamisele." Ta õnnitles pr Bruijn-Wezemani raporti puhul, milles ta ütles selgelt, miks puuetega inimeste deinstitutsionaliseerimine peab olema selle lähenemisviisi lahutamatu osa.
Ta lisas, et ka tema "soovib raportööri õnnitleda, sest tema raport läheb kaugemale pelgalt poliitilistest seisukohtadest. Selles juhitakse tähelepanu konkreetsetele meetmetele, mida riigid saavad ja peaksid võtma, et tagada asjakohane, tõhus ja jätkusuutlik deinstitutsionaliseerimise protsess, austades täielikult puuetega inimeste õigusi ja rahastamisallikaid selle saavutamiseks.
Asutusse paigutamine on ohus
Reina de Bruijn-Wezeman juhtis oma raporti ettekandes tähelepanu sellele, et „institutsioonidesse paigutamine mõjutab enam kui miljoni Euroopa kodaniku elu ja on CRPD artiklis 19 sätestatud õiguste ulatuslik rikkumine. kindlale pühendumisele deinstitutsionaliseerimisele.
Seda tuleb vaadelda seisukohaga, et puuetega inimesed on meie ühiskonnas ühed kõige haavatavamad isikud. Ja institutsioonidesse paigutamine seab nad ohtu süsteemsete ja individuaalsete inimõiguste rikkumiste jaoks ning paljud kogevad füüsilist, vaimset ja seksuaalset vägivalda, ütles ta assambleele.
Et need pole tühjad sõnad, sai kindlalt kinnitust, kui iirlane Thomas Pringle, kes võttis sõna Euroopa vasakpoolsete ühendatud fraktsiooni nimel, otsustas tuua mõned näited Iirimaalt ja isegi oma valimisringkonnast, et keskuse elanike seksuaalne kuritarvitamine oli. päevavalgele tulema. Ta ütles parlamendiliikmetele kogu Euroopast, et Iirimaal on olnud pikk ajalugu, kus viimase kümne aasta või enama aasta jooksul on paljastatud väärkohtlemised, kusjuures valitsus peab kodanike ees regulaarselt vabandama.
"See oli vaid aja küsimus, millal tuleb puuetega inimeste ees vabandada nende hooletusse jätmise ja väärkohtlemise eest, mille nad on osaks saanud, kui riik on majutatud," lisas Thomas Pringle.
Beatrice Fresko-Rolfo, kes kõneles Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu (ALDE) nimel, märkis, et puuetega inimesed ja nende perekonnad kogevad sageli segadust institutsioonilises süsteemis oma põhiõiguste arvelt. "Enamasti paigutatakse nad asutustesse siis, kui nad saaksid väljaspool neid väga hästi õitseda," märkis ta.
Ta ütles assambleele, et ta isiklikult "jagab kõiki argumente kasu kohta, mida deinstitutsionaliseerimine tooks nii riigile, asjaomastele inimestele kui ka meie ühiskonnamudelitele." Ta lisas, et "Lühidalt öeldes uus tervishoiupoliitika, mis tugineks linna hoolduse inim- ja rahaliste ressursside suurendamisele."
Kõige haavatavamad ja väljakutsetega kodanikud
Joseph O'Reilly Euroopa Rahvapartei ja Kristlike Demokraatide fraktsiooni nimel kõneledes rõhutas, et "tsiviliseeritud ühiskonna tõeline mõõdupuu on see, kuidas see reageerib oma kõige haavatavamatele ja väljakutsetega kodanikele." Ja ta sõnastas selle välja, kui ütles: „Liiga kaua on meie vastus puuetega inimestele olnud institutsionaliseerimine, võtmete äraviskamine ja äärmiselt ebapiisav hooldus, kui mitte kuritarvitamine. Peame psühhiaatriliste häiretega isikud deinstitutsionaliseerima. Psühhiaatriline ravi on ja on olnud meditsiini Tuhkatriinu.
Küproselt pärit hr Constantinos Efstathiou kommenteeris täiendavalt vajadust hoolitseda haavatavate eest: "Aastaid osutus institutsionaliseerimine vabanduseks, miks me ei võtnud endale vastutust, erilist vastutust ja kohustust hoolitseda haavatavate eest." Ta lisas, et "piiramine ja unustamine ei ole enam vastuvõetav. Meie kaaskodanikke, kes on juhuslikult haavatavad, tuleb toetada ja neil peab olema vabadus põhimõtteliselt oma inimõigusi teostada, olenemata kuludest või pingutustest.
Heike Engelhardt Saksamaalt märkis, et „Meie ühiskond tervikuna on kutsutud pakkuma kaasavaid elamisvorme, kus elavad koos vanad ja noored, kus naabritena elavad koos puuetega inimesed ja abivajajad. Sellised elamisvormid viivad meid sellele eesmärgile lähemale.
"On oluline ja õige, et vaimsel tervisel on siin Euroopa Nõukogus oma koht," lisas ta. „Peame tagama, et meie soovitused järgiksid ÜRO 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Konventsioon mõistab, et inimõigused kehtivad kõigile. Need ei ole jagatavad. Puuetega inimesed peavad saama ise aktiivse ühiskonnaliikmena otsuseid vastu võtta. Oleme täna siin, et liikuda sellele eesmärgile veidi lähemale.
Vajalik deinstitutsionaliseerimine
Pr Margreet de Boer Hollandist märkis, "Liikumine puuetega inimeste deinstitutsionaliseerimise suunas on nii väga vajalik kui ka nõutud riikide inimõigustega seotud kohustuste järgi, mille puhul tuleks loobuda asutustesse paigutamisest. Seda kasutatakse endiselt liiga sageli kõikvõimalikes hooldustes, nii füüsilise puudega kui ka psühhiaatriliste probleemidega inimeste puhul.
"Deinstitutsionaliseerimise lõppeesmärk on võimaldada puuetega inimestel elada tavalist elu tavalistes kohtades, elada iseseisvalt oma kogukonnas teistega võrdsetel alustel," märkis pr Fiona O'Loughlin Iirimaalt.
Seejärel tõstatas ta retoorilise küsimuse: "Mida me peame selle saavutamiseks tegema?" Millele ta vastas avaldusega: "Me vajame puuetealaste teadlikkuse tõstmise koolituse põhjalikku kasutuselevõttu kooskõlas puude inimõiguste mudeliga. Alles siis saame hakata silmitsi seisma alateadliku eelarvamusega ning nägema ja väärtustama puuetega inimesi sellisena, nagu nad on ühiskonna kodanikena, kes on võimelised ühiskonda panustama ja iseseisvalt elama.
Ja teadlikkuse tõstmine on vajalik. Antón Gómez-Reino pärit Hispaania väljendas veendumust, et „elame võrdõiguslikkuse jaoks raskel ajal, ka meie demokraatiates on palju tumedaid jõude, kes panevad lauale eelarvamuste diskursused. Ja just seepärast peame ka tugevdama oma pühendumust puuetega inimestele.
Kooskõlas teiste kõnelejatega ütles ta: "Ei ole vastuvõetav, et meie puuetega kodanike vastus on alternatiivideta suletus, selle unustamine ning õiguste rikkumine ja puudumine." Ta märkis, et "peame minema kaugemale lihtsatest, patoloogistest ja eraldavatest visioonidest, mida mõned ikka veel kaitsevad, ja mudelitest, mis lahendavad ainult ja eranditult vabaduse võtmisega. Sellised olukorrad nõuavad suuremat tundlikkust ja eelkõige suuremat pühendumust seadusandjatelt ja avalikkuselt.
Pikaajaline strateegia
Reina de Bruijn-Wezeman tegi oma ettekandes selgeks, et peamine väljakutse on tagada, et institutsionaliseerimise protsess ise toimuks inimõigusi järgival viisil.
Ta selgitas, et deinstitutsionaliseerimise protsess nõuab pikaajalist strateegiat, mis tagab kvaliteetse hoolduse kättesaadavuse kogukonnas. Kuna institutsionaliseeritud isikud taasintegreeritakse ühiskonda, on deinstitutsionaliseerimise protsessis vaja terviklikku sotsiaalteenust ja individuaalset tuge, et toetada neid isikuid ja paljudel juhtudel ka nende perekondi või teisi hooldajaid. Sellise toetusega peab kaasnema konkreetne juurdepääs institutsioonivälistele teenustele, mis võimaldavad inimestel saada hooldust, tööd, sotsiaalabi, eluaset jne.
Ta hoiatas, et "kui deinstitutsionaliseerimise protsessi ei juhita korralikult ja arvestamata iga asjaomase isiku erivajadusi, võivad sellel olla kahetsusväärsed tagajärjed."
Pavlo Sushko Ukrainast kinnitas, et see on vajalik, tuginedes oma riigi kogemustele. Ta märkis, et "Paljudes Euroopa riikides on deinstitutsionaliseerimise strateegiad või nad on vähemalt võtnud meetmeid laiemas puuetega inimeste strateegias." Kuid ka seda, et neid tuleb teha selle konkreetse riigi olemasolevate tingimuste alusel.
Ta ütles, et "Igal riigil on selles reformis oma tempo ja edusammud." Seisukoht, mida jagasid ka teised esinejad.
Kogemuste jagamine
Mitmed esinejad mainisid oma riikide sündmusi nii heades kui ka halbades kohtades. Silma paistsid pr Ann-Britt Åseboli mainitud head näited Rootsist. Ta tõi välja, et puuetega inimestel on õigus oma eluasemele Rootsis ja toetusele, mis on vajalik iseseisvaks eluks. Teisi näiteid mainiti Aserbaidžaanist ja isegi Mehhikost.
Reina de Bruijn-Wezeman rääkis The European Times et ta oli rahul riiklike kogemuste jagamisega deinstitutsionaliseerimise protsessi raames erinevates riikides, millele assamblee kõnelejad olid märkinud.
Arutelu lõpetades kommenteeris Reina de Bruijn-Wezeman mõne poliitikakujundaja rahalist muret seoses keeruliste puuetega inimestega. Ta ütles, et "institutsionaalne hooldus maksab palju raha elukvaliteedi halvema tulemuse eest." Ta kinnitas aga ka, et on tõsi, et deinstitutsionaliseerimine on kulukas üleminekuperioodil, mil asutused veel töötavad ja kogukonnahooldus on algamas. Kuid see on ainult sellel üleminekuajal, mis tema hinnangul on 5–10 aastat.
Reina de Bruijn-Wezeman väitis arutelu üle The European Times et ta hindas oma raporti ning resolutsiooni ja soovituse laialdast toetust. Ta märkis aga ka, et oli ka "agasid". Ta viitas muuhulgas Šveitsist pärit Pierre-Alain Fridezi avaldusele, kes toetas täielikult raporti eesmärke, kuid väljendas "aga". Ta uskus, et mõnel juhul on institutsionaliseerimine paljudel põhjustel kahjuks ainus lahendus. Ta tõi välja selliste juhtumite nagu väga kõrge uimastisõltuvuse ja omastehooldajate kurnatuse.
Õigus valida ja väärikusele
Sotsiaal-, tervise- ja säästva arengu komisjoni esimees Selin Sayek Böke kordas oma lõppsõnas, et „igal inimesel on õigus valida, kuidas ta soovib elada, kellega koos elada, kus ta elab ja kuidas nad oma igapäevaseid kogemusi läbi viivad. Igal inimesel on õigus väärikusele. Ja sellisena peavad kõik meie poliitikad tegelikult taotlema seda, et me seda väärikust, õigust inimväärsele elule, kaitseme ja tagame. Ja see on paradigma muutuse juhtpõhimõte, mille ÜRO on puuetega inimeste õiguste konventsiooniga välja pakkunud.
Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et konventsiooni artikkel 19 sätestab selgelt meie kohustuse tunnustada puuetega inimeste võrdseid õigusi ning tagada täielik kaasatus ja osalemine kogukonda: Üks, tagades vaba elutingimuste valiku; Teiseks tagame juurdepääsu sellele valikule, mis tähendab, et vajame selleks rahalisi ja majanduslikke ressursse. Kolmas, tagades nende rahaliste vahendite kaudu tervikliku ja tervikliku raamistiku avalike teenuste osutamiseks, mis ulatuvad juurdepääsust tervishoiule, haridusele, töökohtadele, juurdepääsust elule mitte ainult puuetega inimestele, vaid ka nende peredele, nii et luua tõeliselt kogukonnapõhine teenus.
Ta lisas: "Peame veenduma, et ehitame selle kogukonnapõhise süsteemi süsteemse strateegia, hästi paigutatud majanduspoliitika, tervikliku raamistiku ja jälgimise kaudu, kus me veendume, et see tegelikult juhtub."
Hr Éctor Jaime Ramírez Barba, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vaatleja Mehhiko Pan erakonnast, ütles, et "Mehhikos peaksime me järgima selles raportis antud soovitust, mille ma loodan, et see assamblee kiidab selle heaks."
