Koostaja St Piiskop Theophan, Võsha erak
Püha Gregorius Nyssast:
"Kes annaks mulle tuvitiivad?" – ütles psalmist Taavet (Ps 54:7). Ma julgen öelda sedasama: kes annaks mulle need tiivad, et ma saaksin oma mõistuse nende sõnade kõrgusele tõsta ja maast lahkudes läbida õhu, jõuda tähtedeni ja näha kogu nende ilu, kuid ilma peatumine ja neile, väljaspool kõike, mis on liikuv ja muutuv, jõuda püsiva olemuse, liikumatu jõuni, mis juhib ja toetab kõike, mis on olemas; kõik see sõltub Jumala Tarkuse kirjeldamatust tahtest. Vaimselt eemaldudes sellest, mis on muutlik ja perversne, suudan esimest korda vaimselt ühineda Muutumatu ja Muutumatuga ning lähima nimega, öeldes: Isa!”.
Püha Küpros Kartaago:
„Oh, milline alandlikkus meie vastu, milline külluslik soosing ja lahkus Issandalt, kui Ta lubab meil palvet esitades Jumala palge ees nimetada Jumalat Isaks ja end nimetada Jumala poegadeks, õiglaseks. nagu Kristus on Jumala Poeg! Keegi meist ei julgeks seda nime palves kasutada, kui Ta ise poleks lubanud meil sel viisil palvetada.
Püha Cyril Jeruusalemmast:
„Palves, mida Päästja meile oma jüngrite kaudu õpetas, nimetame me puhta südametunnistusega Jumalat Isaks, öeldes: „Meie Isa!”. Kui suur on Jumala inimlikkus! Neile, kes on Tema juurest ära langenud ja kes on jõudnud kurjuse äärmise piirini, saavad sellise armuosaduse, et nad kutsuvad Teda Isaks: Meie Isa!”.
Püha Johannes Krisostomos:
„Isa meie! Oh, milline erakordne filantroopia! Milline kõrge au! Milliste sõnadega ma selle kauba Saatjat tänan? Vaadake, armsad, oma ja minu olemuse tühisust, vaadake selle päritolu – siin maas, tolm, muda, savi, tuhk, sest me oleme maast loodud ja lõpuks laguneme maaks. Ja kui te seda ette kujutate, imestage Jumala suure headuse mõõtmatu rikkuse üle meie vastu, millega teil on käsk kutsuda Teda Isaks, maiseks – taevaseks, surelikuks – surematuks, kaduvaks – kadumatuks, ajalikuks – igavene, eilne ja enne, olemasolevad ajastud. tagasi'.
Augustinus:
«Igas avalduses taotletakse esmalt avaldaja soosingut ja seejärel avaldatakse avalduse sisu. Teene taotletakse tavaliselt selle kiitusega, kellelt seda taotletakse, mis pannakse palve algusesse. Selles mõttes käskis Issand meil ka palve alguses hüüda: “Meie Isa!”. Pühakirjas on palju väljendeid, mille kaudu väljendatakse Jumala kiitust, kuid me ei leia ettekirjutust, et Iisraeli kõnetaks "Meie Isa!". Tõepoolest, prohvetid nimetasid Jumalat iisraellaste isaks, näiteks: „Ma kasvatasin ja kasvatasin üles poegi, aga nemad mässasid minu vastu“ (Js 1:2); "Kui ma olen isa, siis kus on minu au?" (Mal 1:6). Prohvetid kutsusid Jumalat nõnda, ilmselt selleks, et paljastada iisraellastele, et nad ei tahtnud olla Jumala pojad, sest nad olid pattu teinud. Prohvetid ise ei julgenud Jumalat Isana käsitleda, kuna nad olid endiselt orjaseisuses, kuigi neile oli määratud pojaks olemine, nagu apostel ütleb: „Pärijat, kui ta on noor, ei erista miski temast. ori” (Gal 4:1). See õigus on antud uuele Iisraelile – kristlastele; nad on määratud olema Jumala lapsed (vrd Jh 1:12) ja nad on saanud pojaks olemise vaimu, mistõttu nad hüüavad: Abba, isa! (Rm 8:15)”.
Tertullianus:
„Issand nimetas Jumalat sageli meie Isaks, ta isegi käskis meil mitte kedagi maa peal Isaks nimetada peale selle, kes meil on taevas (vrd Mt 23:9). Seega täidame nende sõnadega palves käsku. Õndsad on need, kes tunnevad Jumalat oma Isa. Jumal-Isa nime pole varem kellelegi avaldatud – isegi küsijale Moosesele öeldi teine Jumala nimi, meile aga ilmub see Pojas. Juba nimi Poeg toob kaasa uue Jumala nime – nimetuse Isa. Kuid Ta rääkis ka otse: "Ma olen tulnud Isa nimel" (Johannese 5:43) ja veelkord: "Isa, austa oma nime" (Jh 12:28) ja veelgi selgemalt: "Ma olen ilmutanud Sinu nimi inimestele” (Johannese 17:6).
Püha Johannes Cassianus Roomlane:
„Meieisapalve eeldab palvetajas kõige kõrgemat ja täiuslikumat seisundit, mis väljendub ainsa Jumala mõtisklemises ja palavas armastuses Tema vastu ning milles meie meel, sellest armastusest läbi imbunud, vestleb Jumalaga. kõige lähedasema osaduse ja erilise siirusega, nagu oma Isaga. Palve sõnad viitavad meile, et peaksime usinasti igatsema sellise seisundi saavutamist. "Meie isa!" – kui sel viisil tunnistab Jumal, universumi isand, oma suuga oma Isa, siis tunnistab ta samal ajal ka järgmist: et me oleme täielikult üles kasvanud orjusest lapsendatud laste seisundisse. jumalast.
Püha teofülakti peapiiskop. bulgaaria keel:
„Kristuse jüngrid võistlesid Johannese jüngritega ja tahtsid õppida palvetama. Päästja ei lükka tagasi nende soovi ja õpetab neid palvetama. Meie Isa, kes sa oled taevas – pane tähele palve väge! See tõstab teid kohe ülevasse ja kuivõrd te nimetate Jumalat Isaks, veenate end tegema kõik endast oleneva, et mitte kaotada Isa sarnasust, vaid sarnaneda Temaga. Sõna "isa" näitab teile, milliste hüvedega olete saanud au, saades Jumala pojaks."
Püha Simeon Thessalonikist:
„Isa meie! -Kuna Ta on meie Looja, kes tõi meid olematusest olemisse, ja et ta on armust meie Isa Poja kaudu, sai ta loomu poolest meie sarnaseks.
Püha Tihhon Zadonski:
"Sõnadest "Meie Isa!" saame teada, et Jumal on kristlaste tõeline Isa ja nad on "Jumala pojad usu kaudu Kristusesse Jeesusesse" (Gal 3:26). Seetõttu peaksime meie Isana Teda enesekindlalt hüüdma, nagu lihalike vanemate lapsed neid appi kutsuvad ja igas vajaduses neile oma käed sirutavad.
Märge: St Theophan, Vysha erak (10. jaanuar 1815 – 6. jaanuar 1894) tähistatakse 10. jaanuaril (23. jaanuaril). vana stiilis) ja 16. juunil (Püha Theophani säilmete üleandmine).
